Tutvume lähemalt rahvusvahelise kosmosejaamaga, ehk Halloo, ISS!
Tehnikamaailma 15 aasta jooksul oleme ISSist kirjutanud üsna mitmel korral, kuid asi peaks olema seda väärt, et temast taas juttu teha. Seekord keskenduks ehk rohkem sellele, kuidas astronaudiks saadakse, kuidas jaama lennatakse ja mida seal nüüd tehakse.
Kuus noort meest said oma elu tähtsaima telefonikõne 2009. aasta kevadel, kui neile teatati, et nad on valitud Euroopa kosmoseagentuuri ESA astronautide rühma. Selleks ajaks oli neil selja taha jäänud aastane kandideerimis- ja valikuprotsess, kusjuures kandidaate otsiti kõigist ESA liikmesmaadest. Astronautide lõppvalik tehti selle põhjal, kui aktiivselt kandidaadi päritolumaa oli tolle ajani osalenud ESA mehitatud lendude programmis. Nii osutusid valituiks kaks itaallast, sakslane, prantslane, inglane ja natuke üllatuslikult taanlane.
Kuuik alustas astronautide põhikoolitust 2009. aasta sügisel ja esmakordselt vastutas koolitusprogrammi läbiviimise eest Kölnis paiknev koolituskeskus. Enne seda olid ESA astronaudid saanud väljaõppe kas USA või Venemaa kosmosekeskustes. Osalt seetõttu, osalt sarnase tausta ja ea tõttu moodustus kuuikust tugev, ühtne grupp.
„Meid valiti koos rühma, õppisime koos, oleme elanud pikka aega koos, oleme saanud headeks sõpradeks ja oleme koos ka vabal ajal,” räägib Luca Parmitano, 36aastane itaallasest katselendur, kellega TM sai pikemalt vestelda. Tema oli kuuikust ka esimene, kes pääses ISSile. 28. mail läks ta Bajkongõri (Baikonuri) kosmodroomilt Sojuz TMA-9M pardal lendu koos venelasest veterankosmonaudi Fjodor Jurtšihhini ning ameeriklasest astronaudi Karen Nybergiga. Vähem kui kuue tunni möödudes toimus põkkumine orbitaaljaamaga, kuhu plaani järgi jääb ta 166 päevaks, kuuludes jaama ajaloo 36. meeskonda.
Komandörist vasakul
Kui novembris 2010 lõppes koolituse põhiprogramm, oli juba ka selge, et esimesena läheb ISSile Luca.
„Kui kuulsin, et mind on lennuks välja valitud, olin muidugi väga õnnelik. Mulle isegi tundub, et sestpeale ei ole ma lakanud naeratamast.”
Parmitano ajakava on olnud väga pingeline, sest põhikoolituse lõppedes tuli tal kohe jätkata erikoolitusega. Lisaks on ta nädalaid osalenud erinevates simulaatorikatsetes ja testides.
Sojuziga lendavad astronaudid jagunevad kolme rühma vastavalt tööülesannetele. Kosmoselaevas istub keskel komandör, kes vastutab lennu kulgemise eest, ka tema vasakul käel istuval astronaudil on peaaegu samasugune ettevalmistus. Temagi peab olema võimeline Sojuzi juhtima (ilma komandöri abita) ja lendama ka käsitsijuhtimise programmi järgi. Ainult paremal käel istuja on rohkem reisija – tal on küll omad ülesanded, aga ta ei osale lennu juhtimises.
Parmitano koht on vasakul. Tema meelest oli ka töö Itaalia lennuväe katselendurina väärt amet, kuid astronaudiks saamine on unelmate täitumine.
Parmitano sõnul on kosmoselenduri töö Sojuzil raske, kuid seda enam rahuldust pakkuv. „Ennekõike on Sojuzi põkkamine jaamaga ilma automaatika abita raskeim, mida olen kunagi teinud. Ka maandumine käsitsijuhtimisel on tõsine töö ja siis tuleb tõesti keskenduda suurele täpsusele, tegutseda läbimõeldult ning samal ajal arvesse võtta palju asju. Samuti robotkäe juhtimine jaamas võib mõnel juhul olla üpris raske,” loetleb ta.
Õppetunnid maailma eri osades
Kuigi suurem osa astronautide põhikoolitusest viidi läbi Saksamaal ja mujal Euroopas, sõidutati spetsialiseerumise ajal astronaute mööda ilma siia-sinna.
Kuna lennatakse Sojuziga, siis sellega seonduv koolitus viidi läbi Moskva lähistel Tähelinnas. Seal toimus ka kosmosejaama Venemaa päritolu osade tundmaõppimine. Ameerika päritolu moodulite ja suurema osa kosmosejaama süsteemide osas viidi koolitus läbi Ühendriikides Houstonis. Väljumisi avakosmosesse harjutati nii Tähelinnas, Houstonis kui Kölnis. Kölnis viidi läbi ka laboratooriumimoodulisse Columbus ning ATV-transportlaeva puutuv koolitus. Lisaks olid koolitused Jaapani päritolu laboratooriumi Kibo osas Jaapanis Tsukubas ning kanadalaste poolt valmistatud robotkäe osas Kanadas Montrealis.
Paljude eurooplastest ja ameeriklastest astronautide meelest oli üks raskemaid asju vene keele õppimine, kuid mitte Luca arvates. „Oskan vene keelt sel määral, et võin osaleda vestluses ning võin küllaltki hästi rääkida sõprade ning meeskonnaliikmetega.”
Aluseid tuleb ja läheb
Peamine põhjendus kosmosejaama vajalikkusele on, et seal tehakse tähtsaid teaduskatseid. Seetõttu on ka loomulik, et astronaudid peavad õppima nii katseriistade käsitsemist kui katsete läbiviimist. Parmitano peab tegema üle 40 erineva teadusliku katse, kusjuures osades on ta ise katsejäneseks.
Katseid on väga erinevaid, välja võiks tuua vast inimese füsioloogiasse, bioloogiasse, materjaliteadusse, füüsikasse ning Päikese-uuringuisse puutuvad. Lisaks on plaanis ka hulk tehnilisi katseid. Võib-olla huvitavaimad neist on need, mis puudutavad inimese bioloogilist kella, ja katsed, kus uuritakse võimalusi luua uusi, erakordselt kergeid ja tugevaid metalliühendeid kosmose kaalutuse tingimustes.
Suurem osa ajast kulub kosmosejaama hooldustöödele, sest keerulised süsteemid vajavad kogu aja hooldamist ja parandamist/täiustamist. Jaama süsteemide töökorras hoidmine igapäevases venivas rutiinis omab suurt tähtsust tuleviku kosmoselendudele mõeldes.
Kui tulevikus lennatakse Marsile, peab alus olema võimalikult iseendaga toimetulev. Selleks valmistumiseks sobib praegune kosmosejaam suurepäraselt – eriti veel siis, kui paari aasta pärast hakatakse sinna saatma meeskondi kogu aastaks.
Töö, une ja vaba aeg
Kosmosejaamas on tavaliselt korraga kuus astronauti, kes jagunevad kaheks kolmeliikmeliseks meeskonnaks. Umbes iga kolme kuu tagant lahkub kuus kuud jaamas olnud kolmik Maale tagasi ja uus kolmik tuleb Sojuziga asemele. Niisiis kuus inimest on jaamas koos ainult kolm kuud ja seetõttu on ka meeskondade numeratsioon natuke eripärane, näiteks Luca Parmitano kuulub nii 36. kui 37. meeskonda.
Jagunemine kolmikuiks tuleneb sellest, et Sojuz on kolmekohaline. Igal kolmikul on jaamas oma alus, et võimaliku hädaolukorra puhul saaks jaamast evakueeruda. Võib ju jaama tabada näiteks mingi meteoriidikilluke, aga välistatud pole ka mõne meeskonnaliikme ootamatu haigestumine.
Töötegemine jaamas meenutab mõneti tööd kusagil ekspeditsioonil, kas või näiteks Antarktikas. Meeskonnale on määratud küll tööajad, aga osa asju tuleb teha ka väljaspool seda.
Põhimõtteliselt jagunevad päevad magamise, töö ja vabaks ajaks. Iga päeva jaoks on ette nähtud kindel ülesannete kogum, kuid on ka üldised kohustused, mille suhtes meeskond võib ise otsustada, millal ja millises järjekorras need tehakse.
Vabal ajal võivad meeskonna liikmed lugeda, kuulata muusikat, vaadata filme või kas või lihtsalt Maa-vaateid nautida. Maakera pakub aina uusi ja imepäraseid vaateid. Jaamal on ka püsiv netiühendus, mistõttu astronaudid võivad helistada koju või kasutada elektronposti pea samamoodi kui Maal olles.
Igasse päeva kuulub ka paar tundi tervisele pühendumist, sest kaalutus olekus lihased kõhetuvad ning luud nõrgenevad kiiresti, kui neid ei koorma. Võimlemine tagab ka selle, et Maale tagasipöördumisel oleks kergem selle raskusjõuga toime tulla.
Kiirküüt Maale
Tavaliselt on lend jaama kestnud kaks ööpäeva, kuid märtsis lennanud meeskond testis esimest korda kiiremat võimalust. Nad põkkusid jaamaga vaid kuuetunnise lennu järel, olles ümber Maa teinud vaid kuus tiiru. Samamoodi lendas ka Luca Parmitano.
„Praeguse Sojuzi arvutid suudavad välja arvutada kogu lennu kõik etapid. Varem oli arvutite arvutusvõimsus ja mälumaht nii napid-piiripealsed, et lennujuhtimiskeskus pidi sellele kogu aeg saatma uusi käske ja andmeid,” ütles Parmitano.
Kõne all on juba üheksas uut arvutit kasutava Sojuz TMA-Mi lend, kuid nagu kosmoselendude puhul ikka, taheti arvutite võimekuses veenduda tuntud radu läbides, enne kui neile uued ülesanded anti.
Sojuz on eriti töökindel alus ja selle maandumiskapsel maandub iga ilmaga. Kuid reis selle sisemuses ei ole eriti mugav. Esiteks on atmosfääri sisenemisel pidurdus järsk ja raskusjõu tagasitulek annab end eriti tugevalt tunda pärast pikaajalist kaaluta olekut. Seejärel rapsivad avanevad langevarjud kapslit üsna hoolimatult ja kapsel ise pöörleb üpris kontrollimatult. Ka kokkupõrge Maaga on päris jõuline.
Astronaudid kirjeldavad maandumist kui seeriat plahvatusi, pesumasina trumlis rullumist ning lõpuks kui auto kokkupõrget.
Sellele järgneb üks meeldejäävamaid muljeid: karge välisõhk tundub taevaliku kingitusena pärast jaama umbset õhustikku.
Pilk on tulevikus
Kohanemine maapealsete oludega kestab peaaegu sama kaua kui lend ise. Tegeldakse nii keha treenimise kui lõdvestumisega, aga tihedalt on ka koosistumisi, kus käiakse läbi kogu lend ja tehakse kokkuvõtteid ning järeldusi.
Üpris tõenäoline on, et Parmitano pääseb veel lendama, kuid vara on öelda, kuhu ja millal. „On selge, et kosmosejaam on vaid esimene samm matkal kaugemale universumi. Järgmine aste on lend Orion-alusel kas asteroidile või Kuule – ja loomulikult tahaksin ma siis kaasas olla.”
Parmitano teab täpselt, et ta on üks nendest, kelle hulgast valitakse tulevasi „kauglendajaid”. Võib-olla saab just Parmitanost esimene eurooplane, kes kusagil 2020ndatel aastatel lendab Maa orbiidist väljapoole.
