Tähte, mida tähistatakse koodiga KIC 8462852, on olnud võimalik jälgida meist 1480 valgusaasta kaugusel Luige tähtkujus juba neli aastat, sest avastati see täht 2011. aastal. Kohati on seda kutsutud ka Tabby täheks või WTF täheks, kuna Yale'i astronoom Tabetha S. Boyajian avaldas tänavu selle tähe valguskurvi kohta artikli Where's the Flux? (Kus on voog? ehk WTF).

Meetod selle ümber tiirlevate planeetide avastamiseks on tavapärane, eksoplaneedid tekitavad nimelt regulaarseid kahanemisi tähelt tulevas valguses. Väga palju on eksoplaneetide kohta võimalik teada saada nn valguskurvist, ehk jäljest, mille tähe ümber tiirlev planeet oma tähe valguses nähtavale toob. Kuid tähel, nimega KIC 8462852 on märgata väga kummalist valguskurvi, mis väljendub ebaregulaarse kujuga, mitteperioodilistes kahanemistes tähe heleduses. Midagi sellist pole astronoomid mujal märganud,

Kaks perioodi, mil seda tähte jälgiti, jäid vahemikku 788 kuni 795 päeva ja 1510 kuni 1570 päeva Kepleri missiooni algusest (see kosmoseteleskoop hakkas tööle 2009. aastal). Esimesel neist nähti ühe planeedi möödumist tähe eest, mis põhjustas 15 protsendist kahanemist tähe heleduses. Teisel korral nähti nagu tervet rida möödumisi korraga, mis põhjustas 22 protsendi kahanemist tähe heleduses.

Niisiis probleem on olemas, vaja selgitusi leida. Iga selgitus tõstatab aga veelgi rohkem uusi küsimusi. Tähtedevaheline tolmuketas ilmselt neid häireid Maani jõudvas valguses ei tekitanud. Täht on üsna vana, meie Päikesest 1,5 korda suurem, samas kui sellised tolmukettad ilmnevad pigem noorte tähtede ümber.

Kas võiks olla kaks planeeti kokku põrganud ja tekitanud "prügihunniku", mis siis paistaks meile suurema massina? Infrapunateleskoop WISE igatahes ka sellise asja kohta mingeid tõendeid ei anna. Ainus hetkel arvestatav teaduslik selgitus viitab hoopis sellele, et planeet oleks sattunud suurema eksokomeetide parve keskele, või siis kiskunud endaga kaasa eksoasteroide. Ka on üks naabruses olev väiksem täht võinud tähelt tulevat valgushulka moonutada.

Siis on alternatiivmeedias ringlema läinud teooria, nagu tegemist võiks olla mingisuguse tulnukate megastruktuuriga, millegi nn Dysoni kera taolisega, aga siis peaks see megastruktuur olema suurem tähest endastki ja võnked tähevalguses veelgi selgemini märgatavad.

Maavälise elu jälgi tuvastada üritav SETI programm üritab raadioteleskoopide abil selgust saada, kas sellelt tähelt võiks ka mingeid ebatavalisi raadiosignaale lähtuda. Igatahes, kuna selliste megastruktuuride kohta pole muud teadmist, kui matemaatik Freeman Dysoni teooriale tuginev ulmekirjanike fantaasia, ei ole meil ka andmeid millegagi võrrelda.