Tu-144 - kahekordne helikiirus õhus, aga välja tuli nii, nagu polnud ette nähtud

 (99)

Täna, aastal 1970 saavutas Tupolevi toodetud reisilennuk Tu-144 õhus esimese reisilennukina kahekordse helikiiruse (Mach 2.0), kuid vastuseks prantslaste Concorde'ile välja käidud lennuki pidu jäi üürikeseks. Alla kukkumine Pariisi lennundusnäitusel 1973. aastal ja teine avarii viis aastat hiljem sundis lõpetama katsetusi reisijate eludega.

Aastail 1963-1984 toodeti kokku 16 lennukit Tu-144, disainitud Aleksei Tupolevi poolt temanimelises konstrueerimisbüroos Moskvas ja kokku pandud lennukitehases Voronežis. Kontseptsioon lennuki ehitamiseks, mis suudaks ületada helikiirust, käidi välja juba 1962. aastal ja 1968 tegi prototüüp ka esimese lennu. Lennuki väljatöötamisega kiirustati tohutult, et jõuda valmis enne prantslaste rivaali Concorde'i, mis alustas oma lende 1969. aastal.

Samasse aega jäi ka nõukogude spioonide teravdatud huvi just Concorde'i kavandite vastu, kaks spiooni jäid ka 1965. ja 1977. aastal avalikult vahele.

Tu-144 saatuseks ei olnud aga muutuda populaarseks reisilennukiks, pigem läks ta ajalukku ebaõnne sõdurina. Ajalukku jäi ta siiski ka maailma kiireima reisilennukina, rekordkiirusega 2443 km/h, teoreetiliselt oli lubatud isegi veel kaks-kolm korda suuremaid kiirusi, kui lennukist eritüüp välja lasta. Lennuk oli ka viimaseid, mis kasutas maandumisel pidurdamiseks langevarju.

Seotud lood:

3. juunil 1973 toimus katastroof Pariisi lennundusnäitusel, kus Tu-144S ebatavaliste lennumanöövrite tulemusel õhus purunes, tappes kuus meeskonnaliiget ja veel kaheksa inimest maa peal, kui lennuk tükkidena elurajooni kukkus. 60 inimest sai viga. Ühe versiooniga süüdistati Prantsuse õhujõudude Mirage-hävitajat, mis lendu õhust pildistas ja olevat seganud Tupolevi pilooti, teine versioon on aga see, et samal näitusel demonstreeritud Concorde'i ees paremust tõestada üritades tegi meeskond sihilikult manöövreid, mis lennukile ette polnud nähtud.

Samal päeval oli Concorde'i demonstratsioonilend möödunud sündmustevaeselt, Tu-144 piloot tahtis aga esitleda midagi enneolematut: maandumisel alustas lennuk, millel telikudki väljas, järsku tõusmist kõrgustesse, et seejärel juba kontrollimatult alla kukkuda.

1973. aasta krahh ei olnud küll veel otsustav argument Tu-144 maha kandmiseks, sest reisilennukina võeti Tu-144D siiski kasutusele 1977. aastal ja paljud inimesed said ka sellega lennata enne kui järgmine avarii 1978. aastal (hukkus kaks inimest) sundis need lennukid reisilennundusest maha võtma. Kokku tehti 55 lendu reisijatega, lennata sai nendega kokku 3194 reisijat. Kaubalennukina kasutati neid ülehelikiirusega lennukeid 1983. aastani ja seejärel veel nõukogude kosmoseprogrammis kosmosesüstiku Buran simulaatorina. 1990. aastatel hankis ka NASA ühe seda tüüpi lennuki Tu-144LL omale aerodünaamika katsetusteks, kuid sealse programmi rahastamine lõppes 1999.

NSV Liidus peeti Tu-144 programmi lõplikuks hoobiks Leonid Brežnevi surma 1982. aastast, mille järel kõrgeimas parteiladvikus puudus huvi selle lennuki järele. Ka sõjatööstuslikud kavandid kasutada sarnast lennukit näiteks kontinentidevaheliste rakettide teelesaatmiseks lääne pihta ei viinud kuskile.