Üheks kõige paljulubavamaks viisiks eksoplaneetidelt elu otsimiseks on kaugetest planeedisüsteemidest pärineva valguse analüüsimine. Osa tähevalgusest peab regulaarsete ajavahemike tagant planeedi atmosfääri läbima, mille tulemusena läheb osa sellest kaotsi. Atmosfääri läbinud valguse ja puhta tähevalguse kõrvutamise teel on seeläbi võimalik planeedi atmosfääri ligikaudset keemilist koostist määrata. Juhul kui selles leidub gaase, mis muidu omavahel reageeriksid, peab miski, tõenäoliselt organismide elutegevus, tasakaalu rikkuma.

Astrobioloogid siiani üksmeelele jõudnud, millistest keemilistest ühenditest lähtuma peaks. Üheks kandidaadiks on molekulaarne hapnik – hapnikku tootvate organismide kadumisel kaoks see Maa atmosfäärist oksüdeerumise tõttu kiiresti.