Teadlased on pahviks löödud: Päikese magnetväli paistab suunda vahetavat

 (90)
Teadlased on pahviks löödud: Päikese magnetväli paistab suunda vahetavat
Kunstniku nägemus Päikese lähedal viibivast Parker-sondist (Wikimedia Commons / NASA/Johns Hopkins APL/Steve Gribben)

Päikese magnetväljad käituvad kummaliselt, nii palju võime juba praegu nentida.

NASA päikesesond Parker sooritas ajaloo kõige lähema möödalennu Päikesest 2018. aasta augustis, kogudes selle käigus 24 miljoni kilomeetri kauguselt tipptehnoloogiliste aparaatide abil ohtralt andmeid. Sama lennu käigus sai kosmosesondist Parker ka seni teadaolevalt kõige kiiremini liikunud tehisobjekt.

Nüüd on teadlased asunud avaldama seda, mida nad sondi kogutud andmete põhjal avastanud on. Nelja teadusajakirjas Nature ilmunud uurimuse tulemused võivad ümber kirjutada meie senised arusaamised tähtede tekkest, arenguloost ja hääbumisest.

Samuti võivad uurimuste tulemused aidata välja töötada uusi viise astronautide kaitsmiseks karmi kosmose-ilmastiku eest pikkadel reisidel meie Päikesesüsteemi piires.

„Kui alustasime andmete analüüsimist, tundus nende keerukus jalustrabav,“ nentis California Berkeley ülikooli kosmoseteaduste laboratooriumi juures päikesesondi pardal töötavate seadmete ja nende kogutud andmete eest vastutav astrofüüsik Stuart Bale. „Nüüdseks olen sellega harjunud. Kui aga näitan kolleegidele andmestikku esimest korda, on nad täiesti hämmeldunud.“

Kõige jahmatavam avastus, mille sondi andmeid analüüsinud uurimisrühmad tegid, oli, et meie kodutähest lähtuvad magnetväljad võivad ootamatult suunda muuta, põhjustades lokaalseid anomaaliaid, mille teadlased nimetasid „tagasilülitusteks“ (ingl switchback) ja mis võivad magnetvälju isegi tagasi Päikese poole liikuma panna.

Seotud lood:

Nende anomaaliate põhjus pole seni teada, kuid nende uurimine võib teadlastele viimaks anda paremat aimu sellest, kuidas energia Päikesest eemale kiirgab ja mujal Päikesesüsteemis levib.

Samuti avastasid uurijad, et päikesekiirgus pihustab Päikest ümbritsevaid tolmuosakesi, tänu millele on 5,6 miljoni kilomeetri laiune vöönd Päikese ümber tolmust vaba, ning et päikesetuul tiirleb ümber Päikese kiirusel, mis on ligi kümme korda suurem standardmudelite alusel prognoositud kiirusest.

Sama sondi-missiooni raames täheldati ka esmakordselt, et päikesetuuled tiirlevad ümber Päikese selle asemel, et paiskuda tähe pinna suhtes täisnurga all Päikesest eemale — sellistel sirgetel trajektooridel, mida näeme Maalt vaadeldes.

„Päike on ainus täht, mida meil on võimalik nii lähedalt uurida,“ ütles NASA peakorteri juures tegutseva päikesefüüsika osakonna juhataja Nicola Fox. „Andmete hankimine otse allikast on juba murranguliselt muutnud meie arusaamist oma kodutähest, nagu ka tähtedest mujal universumis. Meie väike kosmosesond talub edukalt äärmuslikke tingimusi, et saata tagasi koju hämmastavaid ja põnevaid teateid.“

Algava aasta 29. jaanuaril üritatakse sondi liigutada Päikesele senisest veelgi lähemale.