Nimelt oli teadlastel kavas uurida seda, kuidas kosmos inimese seemnerakkudele mõjub - tegemist on tõsise uurimisküsimusega, kuna tegelikult pole meil aimugi, kuidas kosmoses viibimine inimeste viljakusele mõjub. Juhul, kui inimesed hakkavad kaugematele planeetidele reisima, võib kosmoses mööduda päris pikk aeg ning siiani pole teada, kas ja kuidas laste saamise võime sellest mõjutatud on.

Kosmonaudid ei taha aga spermaproovide andmisest midagi kuuldagi. "Igaüks, kellele seda pakume, lihtsalt naeratab ja keeldub," ütles Venemaa Teadusakadeemia rakkude biofüüsika labori juht Irina Ogneva. Tema sõnul oli uurimisrühmal plaan uurida spermat enne kosmoselendu, selle ajal ning pärast kosmoses viibimist. Probleem on aga just kosmoses olijate spermaproovide saamisega.

Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuur NASA on samuti sarnaseid katseid läbi viinud, kuid kosmoses olevatelt astronautidelt nemad spermaproove ei nõudnud, vaid külmutatud seemnerakuproov lennutati kosmosesse Maalt.

Lisaks inimspermale saadeti kosmosesse ka pullisperma, eesmärgiks uurida, kas seemnerakud on võimelised mikrogravitatsiooni tingimustes üldse piisavalt liikuma, et munarakku viljastada. Seda katset viiakse hetkel läbi rahvusvahelises kosmosejaamas (ISS).

2017. aastal viis NASA sarnase katse läbi ka hiirtega. Üheksa kuud külmutatud kujul kosmoses viibinud sperma toodi pärast Maale tagasi ning selle abil sündisid laboris täiesti terved hiired.

Lisaks spermaküsimusele on kosmoses järglaste saamine keeruline teema ja õhus on veel mitmeid küsimusi, millele lähiajal vastuseid ei saada. Näiteks on suur küsimus kosmoses sünnitamine ning samuti see, kuidas mikrogravitatsiooni tingimused ja kosmosekiirgus üldse värskelt sündinud inimesele mõjuks.