Kuigi NASA Kepleri kosmoseteleskoop aitas leida tuhandeid planeete, on Maa sarnaste planeetide otsimisel üks kõige olulisem tegur: see peab asuma nn asustatavas tsoonis. See tähendab, et planeet ei tohi asuda oma süsteemi tähele liiga lähedal ega ka sellest liiga kaugel. Vastasel juhul oleks inimeste jaoks planeedil liiga kuum või liialt jahe.

Kepleri teleskoobi avastatu oli aga teadlastele töös kõvasti kasuks. "Kepleri missiooni käigus avastati palju eri suuruse, koostise ja orbiidiga planeete," ütles Penn State'i Ülikooli astronoomia ja astrofüüsika professor Eric B. Ford, kes uurimisrühma juhtis. "Me tahame neid avastusi kasutada, et planeerida tulevasi missioone, mille eesmärgiks oleks otsida asustatavaid planeete," selgitas ta.

Ford selgitas, et lihtsalt eksoplaneetide suuruse ja orbiidikauguse kaupa sorteerimine on aga seejuures eksitav ega anna meile täielikku pilti sellest, kui palju Maale sarnaseid planeete eksisteerib. "[Transiitmeetodiga] on oluliselt rohkem leida väikeseid planeete, mis asuvad oma tähest kaugemal kui suuri planeete, mis on tähele lähedal," sõnas Ford.

Selleks, et hinnata seda, palju planeete võib üldse eksisteerida, lõid teadlased Kepleri ja Gaia missioonidele tuginedes uue simulatsiooni. Eesmärgiks oli luua fiktiivne universum ning katsetada teoreetilist Kepleri missiooni seal, et näha kui palju sealseid taevakehi see avastaks.

"Kasutades Kepleri planeedikataloogi suutsime me leida, mitu planeeti keskmiselt ühte tähesüsteemi kuulub ning selgitasime välja, kuidas see oleneb planeetide suurusest ning nende orbiitide kaugusest," selgitas Ford. Seeläbi saavad nad ka hinnata, kui palju sarnaseid planeete võiks olla meie universumis.

Teadlaste uurimistöö olulisem tulemus on aga see, et Maale sarnanevaid planeete on tõeliselt päris palju ja ka meie lähedal. Nende hinnangul võib sama pika aastaga planeete, mille suurus on 3/4 kuni 1,5 korda Maa suurusest leida igast neljandast tähesüsteemist.