Suitsat, ilmselt kõige kummalisem satelliit kosmoseajaloos

 (9)
Suitsat, ilmselt kõige kummalisem satelliit kosmoseajaloos
Üksi suures kosmoses: Suitsat vahetult peale ISSi juurest lahkumist.NASA

Kümme aastat tagasi veebruaris lasti ISSi pardalt vabana kosmosesse ümber Maa tiirlema omapärane satelliit nimega Suitsat. See koosnes tühjast skafandrist.

Mitte nüüd päris tühjast, mõõteriistad olid seal siiski sees. Aga inimest – täpsemalt nõukogude astronauti, kellele mõeldes seda konkreetset skafandritüüpi arendama hakati, kestas polnud.

Nagu kirjutab space.com, oli Suitsat Orlan-tüüpi skafander. Neid hakati arendama kuuekümnendail NSV Liidus. Kosmos oli USA ja NSV Liidu jaoks jõudemonstratsiooni koht, võidujooksu järgmiseks vahefinišiks oli parasjagu esimese inimese Kuule läkitamine. Paar etapivõitu venelastel juba oli – esimene Maa tehiskaaslane Sputniku näol aastast 1957, esimene kuu peale kukutatud sond Luna-2 aastal 1959 ja muidugi ka esimene kosmoses käinud inimene – Gagarin aprillis 1961. Reaktsioonina sellele teatas Kennedy 1961. aasta mais, et enne kümnendi lõppu peab ameeriklane Kuul kõndima. Ka venelased hakkasid sama teemaga salamisi tegelema.

Nende esimese mehitatud Kuu-programmi nimi – mis jäi teoreetiliseks, kuna venelane Kuule ei jõudnud - oli L3. See erines mõneti Apollo programmist. Venelaste programm nägi küll näiteks ette, et (nagu Apollolgi) jääb põhilaev Kuu orbiidile ja Kuu pinnale laskub eraldiseisev moodul, ent nende idee järgi oli moodul pisem - vaid ühe kosmonaudi, mitte kahe jaoks. Teine oluline erinevus oli see, et kui nõukogude programmi kosmonaut Kuu orbiidile naases, ei põkkunud plaanide kohaselt tema kuumoodul Sojuziga, vaid kosmonaut pidi kivimiproovidega Sojuzi pardale naasma läbi avakosmose.

Seotud lood:

Suitsati möödalend:

Seda avakosmoses liikumise faktorit arvestades hakati arendama kaht skafandrit. Üks neist oli pooljäik Orlan, mis mõeldud just EVA (extravehicular activity ehk spacewalk) jaoks. NASA astronaudid Apollo-missioonidel laevadest avakosmosesse väljuma ei pidanud. Esimest korda katsetati Orlani mudel D-d detsembris 1977, kui venelased, tõsi, võidujooksust Kuule juba loobunud olid. Ent Orlanist sai paljude Saljuti ja Miri missioonide oluline komponent.

Tänapäeval kasutatakse Orlani skafandreid ISSi pardal. Need peavad vastu umbes neli aastat ja igaühega saab umbes tosin korda avakosmoses käia. Kui aga skafandrite eluiga läbi saab, läheb asi keeruliseks – nimelt pole venelaste Sojuz võimeline lõpnud Orlane pardale võtma, et neid Maale tagasi tuua.

Ja nii tuligi kosmonaut Sergei Samburovi grupil kümme aastat tagasi idee üks vana skafandriromu satelliidiks teha. Sellesse pisteti raadiovastuvõtja, kolm akut ja sensorid. Plaan oli lasta Orlanil ümber Maa tiirelda ja samal ajal mõõta, kuidas sellele mõjub Päikese kuumus, kui kaua peavad vastu süsteemid, mis mõeldud inimese abistamiseks ja nii edasi. Satelliit sai nimeks Mr. Smith/Ivan Ivanovitš ehk Suitsat, talle lükati jaamast piltlikult hoog sisse ja teele ta läks.

Suitsati teekond ei kestnud paraku kaua. Juba peale kaht orbiiti ütlesid akud üles ning raadiosignaal nõrgenes üha. Skafander jäi küll ümber Maa tiirlema, ent lõpuks orbiidi jõud rauges ning kummaline satelliit-mehike põles pool aastat hiljem sügisel 2006 kusagil Lõunamere kohal Maa atmosfääri sisenedes ära.