Satelliit, nimega Sentinel 1A saadeti orbiidile aprillis 2014 ja on juba hakanud edastama  rikkalikku pildimaterjali. Sentinel 1B peaks selle paarilisena orbiidile jõudma 2016. Sentinel 2A on praegu testimisel Baieris Ottobrunnis asuvas IABG laboris, et jõuda orbiidile juunis 2015, ka sellel on paariline, mis peaks hakkama täpselt teisel pool maakera tiirlema 2016. aastal. Ka Sentinel 3 tüüpi satelliidid ootavad juba järjekorras 2015 ja 2016. Kokku vähemalt 6+6 satelliiti aastaks 2023, mille elueaks keskmiselt arvestatud 7 kuni 12 aastat.

Sentinel 1 satelliidid pakuvad ööpäevaringselt radaripilte nende alla jäävast maapinnast, Sentinel 2 satelliidid hakkavad pakkuma reaalajas jälgitavat pilti taimkatte levikust, võimaldades teadlastel tasuta kasutada üha uuenevat tasuta andmestikku ka keskkonna muutuste kohta. Sentinel 3 keskendub rohkem merede seirele, Sentinel 4 kujutab endast osa Meteosati ilmastikusatelliitide programmist, ka Sentinel 5 ja Sentinel 6 tähistavad osi teiste satelliitide küljes. Mõõtmetelt on Sentinel 2A satelliit 3,4 x 1,8 x 2,35 meetrit, kaaluga 1140 kg, sh kütust 123 kg.

Copernicus-programmi alla kuuluvate ja Euroopa Liidule 2014-2020 4,3 miljardit eurot maksma minevate Sentinel-satelliitide üles saatmisega üritab Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) pakkuda tõsisemat konkurentsi täna orbiidil tiirlevate USA Landsati satelliitide ja prantslaste SPOT satelliitide kõrvale, mis juba aastakümneid pakkunud teadlastele jooksvat pildimaterjali meie planeedi pinnast ja loodusest.

Ka Eesti ettevõtetel on juba ESA liikmetena võimalus Sentinelide programmis osaleda, Sentinel 1A tarkvara koostamisel eestlased ka osalesid.

Landsat on vanim järjekindlalt maapinnast pildimaterjali tootev ja edastav tsiviilotstarbeline satelliitidevõrgustik, millest esimene saadeti üles aastal 1972. Praegu töötavad orbiidil Landsat 7 (aastast 1999) ja Landsat 8 (aastast 2013). Landsat 9 on alles ootamas rahastust USA kongressilt, kuna NASA oli hiljemalt 2020. aastaks soovinud selle taha saada miljard dollarit, mis on selgelt liiga palju.

SPOT (Satellite Pour l’Observation de la Terre) on aga prantslaste maaseiresatelliitide võrk 1986. aastast alates, millest neli esimest juba oma töö lõpetanud, SPOT 5 tiirleb orbiidil aga 2002., Spot 6 2012. ja SPOT 7 2014. aastast peale.

Need tsiviilkasutuses satelliidid edastavad reaalajas pildimaterjali ribadena maapinnast, mis SPOT 5 puhul on 115 km laiad, Landsat 8 puhul 185 km ja Sentinel 2A puhul 290 km laiad, kasutades vastavalt viit, üheksat või 13 multispektri või pankromaatilist laineala. Värvikuselt peaks Sentineli pildid seega olema paremad, võimaldades näiteks jälgida malaaria või ebola levikut soodustavate taimeskoosluste levikut, koguda ka igasugust muud andmestikku maapinda katva taimestiku tiheduse ja muutumise kohta.

Ja kui SPOT 5 suudab kogu planeedi pinna ära kaardistada 26 päevaga, Landsat 8 iga 16 päevaga, siis Sentinel 2A ja 2B peaks paarisrakendina suutma kogu planeedi pinda kajastavat pilti uuendada iga viie päeva järel. Probleemiks on jätkuvalt pilvkate, mis osa maapinnast varjab, aga mida tihedamini satelliit üle lendab, seda parem on ka võimalus täiuslikku andmestikku koguda. Sentinel 2 sateliidid hakkavad tiirlema umbes 786 km kõrgusel orbiidil ümber maakera.

Kritiseerida ju võib, aga vähemalt Sentinelide programmi juhtide kinnitusel on eesmärgiks pakkuda reaalajas jälgitavat eriti kõrgekvaliteedilist pildimaterjali, täpsusega, kus üks piksel võrdub 20 meetrit. Vähemalt ajakirjanike seast ilmnes kohe kahtlust, kas sellisest resolutsioonist ikka malaaria vastu võitlemisel piisab - iga tiigikest, kus moskiitod paljunevad, ju nii ei näe.

Paljud teised satelliidid pakuvad isegi vähem kui poolemeetrise täpsusega pilte, aga nende materjal pole nii mahukas ega regulaarne ja ennekõike, pole seni olnud just vaba piirangutest. Erafirma Skybox kavatseb 2018. aastast hakata pakkuma kaks korda päevas poolemeetrise täpsusega pilte igast kohast maakeral, selleks oleks neil vaja üles saata vähemalt kuus satelliiti 24-st, enne aga leida ka piisavalt raha.

Siit ka põhjusi, miks Sentinelidega kauem venitada ei anna. Copernicuse programmi (varasema nimega GMES, ehk Global Monitoring for Environment and Security) on arendatud juba 1998. aastast peale, ehk algatusest teostumiseni kulus 16 aastat.

Loo autori komandeeringu Saksamaale korraldas Euroopa Kosmoseagentuur