Objekt ametliku tähistusega ESO 378-1, mitteametliku nimega Öökulli udukogu (ingl Southern Owl Nebula) kujutab endast planetaarudukogu ehk rõngasudu (planetary nebula) — surevast tähest välja paiskunud gaasi pilve.

See on üks „suremise“ etappidest, mille teevad läbi supernoova-plahvatuses hävimiseks liiga väikesed tähed. Plahvatamise asemel hakkab taoline täht oma eksistentsi lõpu lähenedes väljutama gaasi. Tähe tuline tuum ioniseerib gaasi, nii et see hakkab hõõguma.

Udukogu vaadeldi Tšiilis tegutseva Euroopa lõunaobservatooriumi ESO nn väga suure teleskoobiga VLT (Very Large Telescope). Uurijate hinnangul leidub kogu Linnutee galaktikas samasuguseid „tähetonte“ umbes 10 000.

Planetaarudukogudel pole mitte mingit seost planeetidega. Taoline nimetus pandi neile esimeste vaatluste ajal 18. sajandil. Astronoom William Herschel arvas, et need moodustised on ümmargused nagu planeedidki, ja eksitav nimi on neile lihtsalt siiamaani külge jäänud.

Tähe suremise vastav etapp vältab vaid üsna lühikest aega, umbes 20 000 aastat, mis astronoomilises mõõtkavas on pelk silmapilk.

Meie Päike on umbes nii suur, et peaks surres moodustama samasuguse planetaarudukogu. Meie õnneks ei juhtu seda veel järgmise paari miljardi aasta jooksul.