Umbes leivapätsi suurune ja viis kilogrammi kaaluv kosmoseaparaat lennutatakse orbiidile Floridas asuvast Kennedy kosmosekeskusest SpaceX-i Falcon Heavy pardal.

Esimesed paar päeva veedaks kuubiksatelliit erinevaid teste läbi viies ning kui kõik on korras, kerib aparaat endast välja 32 ruutmeetrise pindalaga päikesepurje, mille abiga see orbiidil kõrgemale hakkaks liikuma. "Kuigi valgusel pole massi, on sellel kiirus, mida on võimalik teistele kehadele üle kanda," selgitasid The Planetary Society esindajad.

Nelja footonite kiirust liikumisenergiaks muundava päikesepurje abiga liiguks aparaat lõpuks 720 kilomeetri kõrgusele, ehk kaks korda kõrgemale kui Rahvusvaheline Kosmosejaam (ISS). Kuna liikumine toimub üliaeglaselt - sama palju tõukejõudu annaks kosmoseaparaadile kirjaklambri mass - läheks vähemalt kuu aega, enne kui märkimisväärset liikumist täheldada võimalik on.

Missioon saadetaks kosmosesse LightSail 1 missiooni jälgedes, mis läkitati kosmosesse 2015. aasta maikuus. Esimesel katsel esines küll kommunikatsioonisüsteemide ja tarkvararikkeid, kuid töörühm sai katsetada purjesüsteeme ning kõrgusekontrollisüsteeme piisaval määral, et kogutud teadmiste abiga LightSail 2 missioonile alus luua.

LightSail 2 kosmosesse saatmine toimub aga hilinemisega, kuna esialgselt oli mittetulundusühingul plaanis uus missioon kosmosesse saata juba eelmisel aastal. Viivituse tõid kaasa akudega kaasnevad probleemid - need tühjenesid kiiremini kui oli oodatud ning muredele lahenduse leidmine võttis aega.

Ka eestlastel on oma kogemus kosmoses päikesepurjede katsetamisega olemas, 2013. aastal orbiidile saadetud Eesti esimese satelliidi ESTCube-1 teaduslik eesmärk oli just katsetada elektrilist päikesepurjesüsteemi. Kahjuks ei olnud süsteemi võimalik katsetada, kuna satelliidi orbiidile viinud kanderaketi vibratsioon oli rikkunud selle väljakerimismehhanismi.