Iseenesest sündmusena ta uus ei ole, sest kuna see täht asus ligi 12 miljoni valgusaasta kaugusel Suures Vankris, siis pidi ka plahvatus aset leidma 12 miljonit aastat tagasi, aga valgus jõudis sellest meieni alles nüüd. Küsimus on nüüd, kas seal läks üks valge kääbustäht kõva kärgatusega lõhki, või on kaks valget kääbust omavahel kokku põrganud.

Tegemist on tüüp Ia supernoovaga, mis esinevadki peamiselt kaksiktähesüsteemides, ning üheks osaliseks on seal alati valge kääbustäht.

Valged kääbused on tähed, mille loomulik elutsükkel on lõppenud ja tuumafusioon nendes lõppenud. Supernoovade ajal eraldub tavaliselt selline energiahulk, mida meie Päike suudaks emiteerida terve oma elutsükli jooksul, ja see valgustab hetkeks kogu galaktikat.

Tegemist on lähima supernoovaga Maale alates 1993. aastast, kui plahvatas 8.5 ± 1.3 miljoni valgusaasta kaugusel asunud SN 1993J. Linnuteel pole küll ühtki supernoovat nähtud pärast 1604. aastat, nn Kepleri supernoovat, aga ka meie galaktikas peaks neid üsna tihti (ehk isegi kolm korda sajandis) ette tulema.