Pöörane tagaajamine kosmoses: tulekul on sond, millega tähtedevahelistele objektidele järele jõuda

Tähtedevahelises ruumis kihutavad ringi kodutud taevakehad. Võimsate teleskoopidega on leitud kaks neist läbimas meie enda Päikesesüsteemi.

Nüüd tahetakse neile järele saata välkkiired sondid, kuna need taevakehad teavad võib-olla vastust küsimusele, kuidas elu Maale jõudis, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Kanada astronoom Robert Weryk töötab 19. oktoobril 2017 Hawaiil Pan-STARRSi teleskoobiga. Sellega tehtud fotosid arvutis üle vaadates märkab ta väikest valgustäppi.

Algul arvab ta, et see on lihtsalt järjekordne asteroid – üks paljude seast. Fotosid lähemalt analüüsides aga märkab ta objekti liikumisviisis midagi eriskumma­list. See liigub erakordselt kiires­ti ega kulge sedalaadi elliptilisel orbiidil, mis on tüüpiline teistele Päikesesüsteemi taevakehadele.

Tagantjärele võime öelda, et Weryk juhtus olema õigel ajal õiges kohas. Temast sai esimene inimene, kes registreeris taevakeha, mis ei tiirle orbiidil ümber Päikese ega ühegi teise tähe.

Objekti kiirus ja selle trajektoor rääkisid selget keelt, et kauge külaline oli kunagi väga ammu mingist kaugest päikesesüsteemist välja paisatud ning seejärel läbinud tuhandeid miljardeid kilomeetreid tähtedevahelises ruumis, kuni meie kosmilisse nurga­kesse jõudis.

Astronoomi avastatud objektile anti havaikeelseks nimeks ‘Oumuama, mis tähendab „esimest kauget sõnumitoojat“. Ametlik nimetus on 1I/2017. 1I tähistab, et see on esimene vaadeldud tähtedevahelise ruumi objekt (ingl interstellar object).

Astronoomid on kindlad, et selliseid taevakehi, mis on esialgu orbiidilt mõne tähe ümbert minema heidetud ja tähtedevahelisse ruumi sattunud, on lugematu arv. Kuna aga vahemaad kosmoses on väga suured, on üsna haruldane juhus, et üks neist sattus meie kodugalaktika sellesse nurgakesse, kus Päikesesüsteem asub.­

Kui astronoomidel oleks võimalus nii­sugust taevakeha lähedalt vaadelda, annaks see ainulaadse ülevaate sellest, kuidas planeedid teiste tähtede ümber moodustuvad, ja võib-olla ka parema arusaamise meie enda Päikesesüsteemi ajaloost.

Probleem on aga see, et sellised objektid liiguvad nii kiiresti, et vajaliku kosmosesondi ehitamine ja kosmosesse saatmine lähemaks uurimiseks võtab lihtsalt liiga kaua aega – selle aja peale, kui kanderakett sondi kosmosesse viib, on kauge külaline juba ammu minema lennanud.

Sellest hoolimata mõtlevad teadlased praegu just nimelt sellele. Jaapani osalusega üle­euroopaline kosmose­missioon tahab kosmosesse viia niisuguse aparaadi, mis oleks valmis järgmisele tähtede­vahelisele objektile end sappa võtma.

Suurbritannias on rühm insenere koostanud plaani jõuda ‘Oumuamuale kannu­le, ehkki see on teel Päikese­süsteemist välja ja läheneb praegu Saturnile. Eesmärk on küll reaalne, kuid nõuab ülikiiret sondi.

Päikesesüsteemi sisenevate võõraste taevaobjektide jahtimine nõuab spetsiaalseid lainurkteleskoope ning ülisuuri ja tundlikke digitaal­kaameraid, et püüda kinni taevas ka pisimad ja kõige tuhmimad valgus­täpid.

Nõnda­nimetatud vaatlus­teleskoobid, nagu näiteks Pan-STARRS, millega esimest korda ‘Oumuamualt peegeldunud tuhm päikesevalgus kinni püüti, pildistavad pidevalt kosmost ning võrdlevad fotosid automaatselt vara­semate piltidega. Niiviisi saab kiiresti tuvastada uusi taevakehi.

Loe tähtedevaheliste kehade jälitusplaanidest lähemalt augusti Imelisest Teadusest!