Peaaegu nagu päris: Sellisena nähti ette tuleviku kosmoselaeva 1938. aastal

 (7)

Amazing Stories on 1926. aastast ilmuma hakanud USA ulmeajakiri, mis 1994. aasta järel ilmunud pigem väga juhuslikus rütmis. Aga nemad kujutasid juba 1938. aastal ette, milline võiks olla kosmoselaev seestvaates aastal 2038. Alustuseks ka veidi teiste eesmärkidega Saksa film 1938. aastast, ka seal kujutati ette hiigelsuurt kosmoselaeva.

2038. aasta kosmoselaev (ajakirjast Amazing Stories, detsembrist 1938):

Suuremalt vaatamiseks klõpsa pildil:

Tähed skeemil tähistavad:

  • A - piloodi- ja robotikontrolliruum
  • B - trepi- ja koridorifuajee
  • C - navigeerimisruumid
  • D - kauba- ja hoiruuumide sektsioon
  • E - "päästepaat" ja selle väljutamise tuub
  • F - reisijateruumid
  • G - spordi- ja puhkeruumid
  • H - kütusemahutid
  • I - hapniku ja vesiniku segamiskamber
  • J - detonaatoriseade
  • K - peamine plahvatuskamber
  • L - koonusekujuline peamine raketitoru
  • M - lisaraketitorud
  • N - mootoriruumid
  • O - juhtimisraketitorud
  • P - õhu konditsioneerimise varustus
  • Q - hapnikuga varustamise kamber
  • R - vee kondenseerimise üksused
  • S - magnetilise gravitatsiooni rootorid
  • T - teatri- ja puhketuba
  • U - söögisaalid
  • V - gravitatsioonideki peasüsteem
  • W - peamine šaht ja lift
  • X - lisaplahvatuskamber
  • Y - isolatsiooniga kere
  • Z - atmosfääriroolid
Seotud lood:

Wernher von Brauni leiutused raketinduse vallas olid veel olemata, nõukogude hilisema kosmoselennunduse isa Sergei Koroljov pandi just 1938. aastal stalinlike repressioonide tuhinas kuueks aastaks vangi. Aga ameerika ulmeajakirjandus teadis juba täpselt, et kosmoselennunduse aluseks on piisavalt suur paokiirus Maa raskusjõust lahti murdmiseks, tohutult tõhusam kütus, kui sel hetkel tunti, ja muidugi kaaluta olekus inimtegevuseks vajalikke tingimuste loomine.

Kanderakett ei eraldu

Esimene ja silmatorkavaim erinevus tänaste kosmoselaevadega on see, et kütus ja raketimootorid on sellel kavandil püsivalt kosmoselaeva küljes, mitte ei eraldu järkudena stardil. Võrrelda saaks seda heal juhul vaid NASA kunagiste kosmosesüstikutega. Plahvatusoht sellises raketis oleks ilmselt üsna suur.

Küll mahutaks selline kosmoselaev märgatavalt suuremat meekonda kui NASA kosmosesüstikute seitsme-, vene Sojuz TMA-M rakettide kolmeliikmelised või praegu kavandatavate Orioni ja Dragoni kosmosekapslite nelja- kuni seitsmeliikmelised meeskonnad. Suurema meeskonnaga tänapäeval veel riskida ei julgeta.

Päästekapslid on tänapäeval olemas rahvusvahelise kosmosejaama küljes, kus on võimalik otse maandumist alustada, aga mitte pikamaa kosmoselavedadel, pealegi on liiklus kosmoses ju nii hõre, et nii pääsemine on välistatud. Midagi või kedagi kosmosest ära tuua oleks võimalik alles mitu aastat hiljem. Päästekapslile pikemaks lennuks vajalikku kutust lisada oleks sisuliselt võimatu.

Ja muidugi, ulmeajakirjanduse luksus on olnud see, et nad ei pea arvutama selliste hiigelrakettide ehitamise maksumust. Ulmefilmides- ja sarjades kujutatud hiiglaslike kosmoserakettide graafiline väljajoonistamine leiab juba pea sama suuri investeeringuid kui reaalsed tänapäevased kosmoseraketid ise. Aga ulmetööstus ongi tegelikust raketindusest juba mitu sammu ees.

Võrdluseks tänase päeva kaugeimale vaatav tulevikuplaan, Orioni kosmosekapsli sisemus, tundub, et Marsi-lennuks selle tingimustest küll ei piisa:

Orioni teenindusmoodul NASA

Kindel on, et 2038. aastaks hiiglaslike kosmoserakettide ehitamiseni veel ei jõuta, sada aastat hiljem ehk mine tea...