Otsejoones vastu mäge: kas Airbusi piloodid vaikisid meelega või ei olnud enam teadvusel

 (50)

Eile Alpides purunenud Germanwingsi reisilennuki Airbus A320 must kast on küll leitud, aga see on saanud vigastada, ja nüüd otsivad Prantsuse eksperdid võimalust seal olevat infot välja lugeda. Tegemist on lennu 4u9525 kokpiti helisalvestistega, mis peaks paljastama vähemalt pilootide omavahelise jutuajamise sisu. Esialgsed andmed viitavad, et nad olid intsidendi ajal hoopis teadvuseta.

150 inimese hukuga lõppenud lennikiõnnetus on paljuski ebatavaline, ometi on terroristide roll hetkel siiski välistatud. Pommiplahvatus pardal oleks lennuki ilmselt otse või vähemalt kiiremini alla kukutanud, antud lennuk kaotas aga kõrgust järjekindlalt, enne kui justkui otsejoones mäemassiivi põrutas.

Lennuk põrutas vastu mäenõlva kiirusel ligi 700 km/h, mis näitab, et kokkupõrge oli väga tugev ja lennuki pardal olnutel ellujäämise võimalus sisuliselt puudus. Naabruses olevas külas elanud inimesed kuulsid vaid ebatavaliselt madalat heli, isegi plahvatust või kokkupõrget polnud kuulda.

Flightglobal üritab analüüsida selle lennukihuku kulgu. Igatahes tundub see lennuõnnetus olevat täiesti ebatavaline. Pole lihtsalt usutav, et lennu kruiisifaasis - ehk tõusu ja maandumise vahemikus - võiks modernses lennukis ilmneda probleeme, millega meeskond toime ei suudaks tulla.

Seotud lood:

Lennukil kulus Barcelonast startides ligi 20 minutit kõrguse võtmiseks, 38 000 jala ehk 11 582,4 meetri saavutamise järel püsis ta kolm kuni neli minutit ettenähtud kursil Düsseldorfi suunas, siis aga hakkas järjekindlalt kõrgust kaotama, samas säilitades praktiliselt kogu aeg 780-830 km/h kiiruse, laskumine oli üsna järjekindel, kusjuures lennuk ei eksinud ka ettenähtud kursilt.

Põhjust, miks meeskond ka hädakutsungit ei edastanud, pole teada. Kui mingi teade oligi, siis oli see ebaselge, millest lennujuhid katastroofi küll karta ei osanud. Kaheksa (või isegi 18) minutit enne lennuki purunemist ei vastanud aga kokpitist lennujuhtide kutsungitele mitte keegi.

Põhjuseks, miks meeskond lennujuhte appi ei kutsu, on sellistes olukordades tavaliselt, et pilootidel on käed-jalad probleemi lahendamisega täis ja neil pole lihtsalt aega häiret anda, või peab olema kokpitis midagi ebatavalist juhtunud. Helisalvestised kokpitist võiks siin selgust tuua.

Piloodil oli küll kümneaastane kogemus, sh 6000 tundi lennukogemust just seda tüüpi lennukitega. Praegu pole teada, kas ta hoidus meelega kontaktist juhtimiskeskusega või ei olnud lihtsalt võimeline suhtlema. Kokpitis pidi aga korraga olema kolm inimest, kellest keegi siis polnud võimeline märkama, et autopiloot on lakanud töötamast.

Enamasti juhtub lennukitel õnnetusi kas tõusul või maandumisel, vahepealses stabiilse lennu faasis on Flightglobali andmetel alla kukkunud vaid 46 modernset reisilennukit, mille puhul 13 sisaldas (terroristide) sabotaaži, kaks kaaperdamist ja üks on tulistatud alla, kolmel puhul pole saadud välistada isegi pilootide enesetappu.

Ülejäänud lennukihukud pidid olema vist siis seotud tehnilise veaga.