Orioni mõrtsuktähed pihustavad planeedid enne, kui need vormudagi jõuavad

 (3)

Orioni udukogu (katalooginimetusega Messier 42) on koduks sadadele noortele tähtedele ja veel suuremale hulgale noorematele prototähtedele e nn proplüüdidele. Paljudesse neist kujunemisjärgus süsteemidest arenevad ajapikku planeedid, teistes aga pühib lähedal varitsevate massiivsete O-klassi tähtede raevukas ultraviolettkiirgus planeetide tekkimiseks vajaliku tolmu ja gaasi minema.

Kanada ja Ameerika Ühendriikide astronoomid on Atacama suure millimeeter- / submillimeeterlaineala teleskoobimaatriksi ALMA (ingl Atacama Large Millimeter-submillimeter Array) abil uurinud eriti kirgaste O-klassi tähtede ja nende lähedal moodustuvate prototähtede vahelisi letaalseid suhteid Orioni udukogus, vahendab astronomy.com.

Kogutud andmed näitavad, et O-klassi tähest kuni 0,1 valgusaasta (u 946 miljardi kilomeetri) kaugusele jäävad prototähed on hukule määratud, kuna nende tolmu- ja gaasikookonid „kooritakse maha“ vaid mõne miljoni aasta jooksul, s.t palju kiiremini kui planeedid moodustuda jõuavad.

„O-klassi tähed, mille mõõtmed meie Päikesega võrreldes on tõeliselt koletislikud, kiirgavad röögatutes kogustes ultraviolettkiirgust, mis võib noorte planeedisüsteemide arenemisprotsessi põhjalikult nurjata,“ märkis Victorias tegutseva Kanada riikliku teadusnõukogu esindaja ja ajakirjas Astrophysical Journal ilmunud uurimuse juhtiv autor astronoom Rita Mann. „ALMA abil vaatlesime kümneid planeeditekke-potentsiaaliga „lootejärgus“ tähti ja täheldasime esmakordselt selgeid märke, mis annavad mõista, et nende tähtede protoplanetaarsed kettad on massiivsete naabertähtede intensiivses lõõsas lihtsalt haihtunud.“

Seotud lood:

Paljud, kui mitte kõik Päikese-laadsed tähed „sünnivad“ Orioni udukogu sarnastes tähetekkepiirkondades (ingl stellar nursery). Mõne miljoni aasta jooksul liituvad tolmuterad ja gaasireservuaarid suuremateks, tihedamateks kehadeks. Kui kõrvalised tegurid arengut ei takista, küpsevad need moodustised ajapikku korralikeks tähesüsteemideks, kus leidub nii suuri kui ka väikseid planeete, ning triivivad viimaks eemale protsessi käigus, mis asustab ülejäänud galaktikat üha uute tähtedega.

Astronoomid usuvad, et massiivsed, ent lühiealised tähed suurte tähtedevaheliste „pilvede“ sees ja ümbruses on jätkuva tähekujunemisprotsessi jaoks kriitilise tähtsusega. Oma eksistentsi lõppjärgus plahvatavad massiivsed tähed supernoovadena, pihustades ümbritsevasse kosmosesse tolmu ja raskeid elemente, millest moodustuvad tulevikus järgmise põlvkonna tähed. Pealeselle on supernoova-plahvatused vajalikud uue tähe- ja planeeditekketsükli käivitamiseks. Kuni massiivsed tähed aga veel eredalt siravad, võivad need liiga lähedale sattunud, arengu algusjärgus päikesesüsteemidele suisa saatuslikuks saada.

Värskeid andmeid Hawaii submillimeeterlaineala teleskoobimaatriksi SMA abil tehtud varasemate vaatluste tulemustega kombineerides näitasid uurijad, et kõik massiivsete tähtede äärmuslikult intensiivsetes ultraviolettkiirgustsoonides paiknevad prototähed kaotavad suurema osa oma akretsaiooniketta-ainesest väga kiiresti. Taolistes piirkondades paiknevad proplüüdid on reeglina säilitanud vaid murdosa (s.t alla poole) massist, mida nõuab üheainsa Jupiteri mõõtu planeedi moodustumine.

Ultraviolettkiirgust välja tulistavatest O-klassi tähtedest kaugemale kui 0,1 valgusaasta raadiusse jäävatel süsteemidel täheldasid uurijad aga kettamasside laia, ühest isegi kuni 80 Jupiteri massini küündivat astmikku. Taolised näitajad on iseloomulikud väikse massiga tähtede tekkepiirkondadele.