Nõukogude superpommitaja, mis kunagi ei lennanud - Bartini A-57

 (51)

Jakovlevid, Tupolevid, Antonovid ja Iljušinid. Loomulikult ei kuule me nende kõrval just tihti nime Bartini, sest kuigi see silmapaistev lennukikonstruktor oli veendunud kommunist ja Sergei Koroljovi õpetaja, oli ta itaallasest aadlikuna ikka Nõukogude riigis "klassivaenlane."

Ülehelikiirusega Bartini A-57 oli mõeldud pommituslennukiks, mis suudaks oma surmalaadungi viia kohale ükspuha millisesse maakera punkti, sest lennuk oli mõeldud ka maanduma merepinnale, et siis alveelaevadelt kütust ja laskemoona juurde laadida.

Teda töötati välja kõige sügavamal külma sõja ajal 1950. aastatel, kuigi tema leiutaja, itaallasest "Punase Paruni" Robert Ludvigovitš Bartini (1897-1974) nime avalikult ei esitletudki. Ja lõpuks langetatigi kõrgemas nõukogude juhtkonnas otsus, et seda imelennukit ehitama ei hakata. Gulagist vabanenud kommunist Bartini ei olnud piisavalt usaldusväärne isik, kuigi teda oligi rehabiliteeritud juba 1954. aastal.

Bartini eluloos on ilmsed vastuolud, kuid tal õnnestus  saada oma aja kohta väga hea haridus - gümnaasium, siis ohvitseridekool. Esimeses maailmasõjas idarindel vangi langenud Austra-Ungari itaallasel tekkisid Venemaal ka sidemed enamlastega. Sõja lõpus koju naasnud mees lõpetas 1921 lennukooli ja aasta hiljem Milano polütehnikumi. Ja juba 1921 oli ta liitunud Itaalia kommunistliku parteiga. Mussolini võimule tulles kolis mees aga NSV Liitu, võttes kaasa ka salajasi teadmisi Itaalia tärkavast lennukitööstusest.

Wikimedia
Seotud lood:

Juba 1920. aastate lõpuks oli ta saanud juhtiva positsiooni salajastes nõukogude lennukiprojektides, ja tema käe all valminud lennuk Stal-6 püstitas 1933. aastal ka lennukite kiirusrekordi 420 km/h. 1938. aastal ta aga vangistati, sest tal olevat olnud sidemed "rahvavaenlase" Mihhail Tuhhatševskiga ja mõistagi, fabritseeriti talle kaela ka spionaaž Mussolini kasuks, oli ta ju itaallane. Kaheksa aastat hiljem teda vanglast välja tuues oli NKVD juht Lavrenti Beria isegi tunnistanud, et Bartini oli süütu - "muidu oleks ta ju kohe maha lastud."

Stal-6 valmis ainsa eksemplarina 1933. aastal ja püstitas kohe kiirusrekordi. Ja Bartini oli sel hetkel tõelises tipus. 1934. aastal ehitati tema käe all kahemootoriline lendpaat Bartini DAR (Kaug-Arktika Luuraja), toime tulekuks arktilistes oludes. Testid õnnestusid hästi, aga lennuk tootmisse ei läinud. 

Bartini Stal-7 oleks olnud kaubalennuk Aerofloti tarbeks, kuid proovilennul kukkus see 1937. aastal alla, ja ilmselt siit alates hakatigi konstruktori vastu süüdistusmaterjali otsima. Tema töö üle võtnud Vladimir Jermolajev saatis hoopis oma nime kandvate lennukitena Jer-2 need sõjas Berliini pommitama. 

Stalini surma järel oli juba vabanenud Bartinil töös superpommitaja Bartini A-57, millele ta disainis spetsiaalse "Bartini tiiva", mida ka testiti tuuletunnelites, aga Moskvas otsustati 1957 eelistada hoopis odavamat Tu-95-tüüpi lennukit.

1960. aastate tuumakütusega lendav vesilennuk AL-40 jäigi vaid paberile.

Visa itaallane jätkas üritamist, 1972. aastal tegi esimese lennu ka vertikaalselt õhku tõusev amfiiblennuk Bartini-Berijev VVA-14, mida jõuti toota isegi kaks prototüüpi. Bartini surm tähendas aga sellegi projekti hääbumist, kuigi lennukiga jõuti teha 107 lendu ja ta asub ilma tiibadeta siiani muuseumis.