Päikesel aset leidvad plahvatuslikud sündmused nagu protuberantsid ja krooni masspursked (ingl coronal mass ejection) paiskavad kosmosesse ülienergeetilisi, elektriliselt laetud osakesi. Maa atmosfäär suuresti kaitseb meid selle kiirguse eest, Kuul aga tabavad nood laetud osakesed — ioonid ja elektronid — taevakeha pinda praktiliselt ilma igasuguse filtrita.

Osakesed ladestuvad kuupinna all kahte kihti. Kogukamad ioonid ei saa väga sügavale tungida, kuna tabavad enne suurema tõenäosusega regoliidiaatomeid, mistõttu nende kiht tekib pinnale lähemale, samas kui tillukesed elektronid kihutavad sügavamale ja moodustavad oma kihi sinna. Ioonidel on positiivne laeng, elektronid aga kannavad negatiivset laengut. Vastandid, teadagi, tõmbuvad, ja nii liiguvadki vastandmärgilised laengud reeglina teineteise poole ja tühistavad teineteist.

2014. aasta augustis näitasid teadlased, et tugevate päikesetormide toimel koguneb Kuu pidevalt varjatud piirkondades mõlemasse pinnasekihti tugevam laeng, mis viimaks vallandub plahvatuslikul moel nagu väike välgulöök.

Kuu pidevalt valguse eest varjatud piirkondades (ingl PSR; permanently shadowed region) valitseb väga kange pakane, mis regoliidi elektrijuhtivust oluliselt vähendab. Seega on ootuspärane, et regoliit ei suuda kuhjuvat laengut lahendada piisavalt kiiresti, mistõttu leiavadki aset suhteliselt võimsad, hävituslikud elektrilahendused, mida nimetatakse dielektrilisteks läbilöökideks (ingl dielectric breakdown).