Tänu sellele avastusele saavad tulevikumissioonid, mis Europale lendavad, ookeanivee koostisest märksa hõlpsamini aimu, kui seni arvatud. Ookeani olemasolust Europa jäise koore all on pikalt räägitud, ent nüüd ei pea selle uurimiseks ja hindamiseks läbi mitme kilomeetri paksuse jää auke puurima.

Veegeisrite olemasolu pole küll veel päris sajaprotsendiliselt kinnitatud, aga see on väga tõenäoline. Europa ookean on üks kõige tõenäolisemaid paiku Päikesesüsteemis, kus võiks olla mingit laadi elu meile mõistetavas vormis.

Kui geisrid tõepoolest eksisteerivad, on need hinnanguliselt lausa 200 kilomeetri kõrgused. Peamiselt purskavad nad Jupiteri kuu lõunapoolkeral. Europa siseookean ise on veemahult hiiglaslik, selles on kaks korda nii palju vett kui kõigis Maa ookeanides kokku, ent seda katab väga külma, kõva ja teadmata paksusega jää kiht.

Geisrid avastati, kui jälgiti Europat Jupiterist möödumas. Tegelikult taheti teada saada, kas Europal võiks olla mingit laadi atmosfäär. Sel juhul katnuks see Jupiterist möödudes osa hiidplaneedilt peegelduvast valgusest. Jupiterile langeva Europa silueti pealt avastati spektroskoopilise meetodi abiga aga hoopis mingit laadi "sõrmed", mis osutusid tõenäoliselt veepurseteks. Uurimismeeskond jälgis Europat Jupiterist möödumas 10 erineval puhul ja võimalikke geisreid nähti kolmel korral.

Kui nüüd veepursked kinnitatakse, on Europa Päikesesüsteemi teine kuu, mille pinnal need kindlalt toimuvad. Aastal 2005 tuvastas NASA Cassini kosmoseaparaat, et Saturni kuu Enceladuse pinnasest tõusevad samuti vee- ja tolmujoad.