NASA inseneri uudne kosmosemootor püüab kättesaamatut valguskiirust

 (45)
NASA inseneri uudne kosmosemootor püüab kättesaamatut valguskiirust
Rakett õhku tõusmasFoto: Bill Ingalls, Zumapress.com

NASA Marshalli kosmosekeskuse insener David Burns on disaininud uudse mootori, mis võib tema hinnangul võimaldada meil liikuda kosmoses pea sama kiirelt kui valgus.

Burns postitas oma kontseptmootorit puudutavad failid NASA tehniliste raportite serveritesse, kuid mees tõdeb ka ise, et hetkel on tegemist tugevalt veel ideefaasis liikumismeetodiga. Kui kriitikud ütlevad, et selline asi ei saaks kuidagi toimida, tõdeb Burns, et arengu taga ongi ka läbikukkumised. "Ma võin selle vabalt välja pakkuda. Kui keegi ütleb, et see ei toimi, siis ma ütlen ausalt, et vähemalt oli see proovimist väärt," ütles Burns väljaandele New Scientist.

Burnsi mootori idee selgitamine vajab head kujutlusvõimet. Kujutame ette, et kui takistuseta pinnal oleva kasti sees oleks üks varras, millel liiguks rõngas, siis tekitaks viimane kasti otsaseinteni jõudes nõrga liikumisimpulsi olenevalt sellest, kumma seina vastu see põrkab. Burnsi idee kohaselt võiks selle liikuva rõnga mass aga muutuda olenevalt sellest, kummas suunas see liigub, andes nii kastile ajapikku üha suurema kiiruse.

Kuigi tundub, et eri suundades eri massiga liikuv keha on kummaline kontsept, ei ole tegelikult selline juhus kuidagi füüsikaseadustega piiratud. Einsteini erirelatiivusteooria kohaselt kehade mass suureneb, kui nende kiirus läheneb valguse kiirusele. Näiteks osakestekiirendite puhul peetakse seda põhimõtet meeles ning võetakse seda ka arvesse. Teoorias võikski mootoris rõnga asendada lihtsalt osakestekiirendiga, kus ühtepidi liikumisel osakesi kiirendataks, teistpidi aga aeglustataks.

Seotud lood:

Burnsi hinnangul oleks aga veelgi parem see, kui osakestekiirendi heeliksi kujuline, kuna see võimaldaks liikumist tekitada mitmel suunal. Samuti peaks kiirendi olema suur, Burnsi hinnangul vähemalt 200 meetrit pikk ning 12 meetrise läbimõõduga. Lahendus oleks ka äärmiselt energiakulukas - ühe njuutonilise jõu saamiseks oleks vaja rakendada 165 megavatti energiat.

Teoreetiliselt oleks lahendus kasutatav pikaajaliste kosmoselendude tarvis, kuna võimaldaks aja jooksul jõuda suurte kiirusteni. "Mootor lubaks aja ja energia olemasolul teoreetiliselt jõuda kuni 99 protsendilise valguse kiiruseni," selgitas Burns. Samas nõustub ta ka ise, et tegemist ei ole just väga kuluefektiivse mootoriga.

Kriitikute sõnul mootor aga ei töötaks, kuna see eirab energia jäävuse seaduse põhimõtteid. Dresdeni Tehnoloogiaülikooli teadur Martin Tajmar on ka varasemalt selliseid kontseptmootoreid katsetanud ning tõdeb, et tõenäoliselt see väljaspool teoreetilisi tingimusi ei toimiks. "Minu teada pole veel loodud sellist inertsist liikumisenergia saavat süsteemi, mis toimiks ka väljaspool vaakumit," ütles Tajmar.