Mõistagi pole Veenus ainus rändav “täht”; palja silmaga näeme veel nelja (või viit, kui võtta arvesse Uraan, mida teravapilguline vaatleja võib kõige pimedamatel ja pilvitumatel öödel ilma optilisi abivahendeid kasutamata silmata).

Erinevus on selles, et kui võib-olla Jupiter ja haruldastel puhkudel ka Marss välja arvata, ei torka ükski neist silma samavõrd kui Veenus. Sellest hoolimata muutusid sõnad “koidutäht” ja “ehatäht” mitmuselisteks, kuna nende tähendus hakkas hõlmama ka ülejäänud nelja planeeti.

Terminite “ehatäht” ja “koidutäht” vaheline erinevus pole tegelikult eriti täpne. Võtkem näiteks asjaolu, et kolmapäeval tõuseb Jupiter idakaares kell 19.54. Planeet kulmineerub e jõuab oma trajektoori kõrgeimasse punkti lõunataevas kell 2.34 öösel ning paistab läänekaares veel koidutundidelgi (Päike tõuseb kell 8.09, samas kui Jupiter loojub täpselt tund aega hiljem kell 9.09).

Seega sobib suurem osa ööst oivaliselt hiidplaneedi, selle muutuvate pilvejoomede ja nelja suure kuu vaatlemiseks. Asjaolu, et parimal vaatlusajal on Jupiter juba silmapiiri kohal, peaks planeedile garanteerima ehatähe staatuse, kuid täpselt sama loogika järgi on see pealekauba ka koidutäht.

Järgmine planeet, mis ööl vastu neljapäeva nähtavale ilmub, on Marss, mis tõuseb paar minutit pärast kella kahte, kulmineerub varahommikult kell 6.10 ja loojub kell 10.16. Seega peab Marss olema koidutäht. Merkuuri ja Veenuse puhul selliseid kahetimõistmisi ei teki, kuna nemad pole Maalt vaadates kunagi taevas Päikesest eriti kaugel.

Tegelikult kandsid nad mõlemad meie ajaarvamise eelsel ajal kaht nime, kuna muistsed taevavaatlejad ei taibanud, et planeedid ilmuvad kõigepealt nähtavale ühel pool ja seejärel teisel pool Päikest.

Kui Merkuur paistis koidutähena, nimetati seda Apolloniks, idataevas ilmumisel aga Merkuuriks. Veenus kandis hommikul Phosphorose, õhtul aga Hesperose nime. Tähelepaneku eest, et Hesperos ja Phosphoros on tegelikult sama taevakeha, võlgneme tänu viiendal sajandil e.m.a. elanud Pythagorasele.