Milline on tähtedevaheline ruum? Nüüd on meil täpsem vastus

Kui Voyager 1 kosmosesond jõudis tähtedevahelisesse ruumi 2012. aastal, siis teine Voyageri sond jõudis sinna alles eelmisel aastal. Nüüd jõudsid kohale ka esimesed sealsed teadusandmed, mis on võimaldanud teadlastel kahelt sondilt pärinevat infot omavahel võrrelda ja seega tähtedevahelise ruumi kohta rohkem teada saada.

Üks olulisi aspekte, mille poolest Voyager 2 pärinevalt andmed on oluliselt väärtuslikumad, on see, et sondil oli erinevalt oma eelkäijast korras plasma mõõtmise instrument. See võimaldas teadlastel oluliselt täpsemalt kaardistada, milline meie tähesüsteemist väljapoole jääv ala on.

Nüüd on teadusajakirjas Nature Astronomy avaldatud koguni viis uut uuringut, mis leide käsitlevad. Näiteks lähtub töödest, et meie päikesesüsteemi ümbritseva mulli lõpu ja tähtedevahelise ruumi vahel, heliopausiks kutsutud alal, on teadlastele senitundmatud lisakihid.

Need on tekkinud meie päikesesüsteemist väljapoole lekkinud päikesetuulte ehk Päikese pealmisest kihist vabanenud laetud laetud osakeste ning päikesesüsteemist väljapoole jäävate tähtedevaheliste tuulte koosmõjul. Viimased on miljoneid aastaid tagasi toimunud supernoovaplahvatuste mõjul tekkinud gaasi, tolmu ja laetud osakeste vood.

Kaks mõõtmist, üks tulemus

Heliopaus ei ole just ülemäära suur. Mõlemad sondid liikusid läbi selle vähem kui ööpäevaga. Praeguseks on mõlemad sondid jõudnud "vööri-lööklaine" piirkonda (ing. k. bow shock), kus tähtedevahelise ruumi plasma voolab heliosfääri ehk meie päikesesüsteemi piiri ümber nagu vesi ümber laeva vööri.

Seejuures üritasid mõlemad sondid eriti täpselt mõõta just seda hetke, kus heliopausist väljuti, et täpsemalt aru saada seda, milline tähtedevaheline ruum on. Nagu varasemalt mainitud, on Voyager 1 plasma mõõtmise seadmed aga katki ja seetõttu oodati väga Voyager 2 pärinevalt andmeid. Eriti just seetõttu, et suurimad muutused väljaspool meie päikesesüsteemi puudutavad just maailmaruumis ülilevinud plasma ehk kuuma ioniseeritud gaasi olemasolu.

Siit jõuamegi tagasi heliopausi senitundmatute lisakihtide juurde. Mõõtmistega selgus, et väljaspool heliopausi on veel üks kiht, kus päikesetuul mingil määral siiski eksisteerib. "Väljaspool heliopausi tundub olevat veel üks piirkond, kus on mingisugune ühendus heliosfääriga," selgitas Voyageri missiooni juures aastakümneid töötanud füüsik Edward Stone Insiderile. Ka teised tööd näitavad, et lood heliosfääri ja tähtedevahelise ruumi vahel on väga segased.

Veel üks mõistatuslik kiht

Lisaks sellele leiti aga veel üks ülitihe kiht, kus tähtedevaheline plasma voolab üle heliopausi. Teadlaste sõnul näitab see, et miski surub heliosfääri kokku. Seda, mis see olla võiks, nad aga ei tea."Hetkel on see veel mõistatus," ütles astrofüüsik Don Gurnett, kes on teemat käsitleva teadustöö autor.

Veel üks mõistatus puudutab heliopausist üleminekut tähtedevahelisesse ruumi. Andmed näitavad, et Voyager 2 puhul oli see üleminek palju sujuvam, Voyager 1 puhul oli aga tugevamasse magnetvälja minek raskem.

Pole lisasonde ega aega

Kõige probleemsem heliopausi ja tähtedevahelise ruumi uuringute puhul on see, et hetkel on kaks sondi ainsad, mis lähiajal seda uurida saavad. Ja ka nendel võttis sinna minek aega umbes nelikümmend aastat. Tegemist on hetkel NASA kõige vanemate missioonidega.

Ülemäära pikka iga sondidele aga ette nähtud ei ole. NASA ise hindab, et maksimaalselt võiks need Maale teadusandmeid saata veel järgmise viie aasta jooksul. Teadlased loodavad, et selle aja jooksul jõuavad sondid sellesse tähtedevahelise ruumi osasse, kus heliosfäär enam mõõtmisi ei sega. Nii oleks võimalik teada saada, milline tähtedevaheline ruum päriselt on, ilma, et heliosfääri "müra" mõõtmisi segaks.

Kui sondid oma töö lõpetavad, jäävad need lihtsalt kosmosesse triivima. Kui keegi need sealt kunagi leidma peaks, siis mõlema kosmoseaparaadi pardal on kuldne plaat, mis sisaldab Maalt pärinevaid fotosid, helisid ning muud meie elu kohta käivat infot.