Miks on kosmosejaamal nii pentsik kuju? Vaene planeet, ei jõua suuremat ehitada

 (26)

Rahvusvaheline kosmosejaam ISS (ingl International Space Station) on ligi 15 aastat aktiivses kasutuses olnud. Seda on külastanud sajad astronaudid, see on läbinud miljardeid kilomeetreid ja osutunud asendamatuks platvormiks kõikvõimalikele teadusuuringutele. Kuid olete te kunagi endalt küsinud, miks on tol orbitaalrajatisel nii kummaline välimus?

Olgem ausad, kogu oma imelise praktilisuse juures ei näe ISS välja sugugi sama vinge kui ulmefilmides kujutatud orbitaaljaamad nagu näiteks Star Treki Deep Space 9 või Tähesõdade Death Star. Miks otsustasid NASA ja kaastöötajad mujalt maailmast anda sellele nii ebatavalise kuju?

Tegelikult nad ei otsustanudki, väidab USA kosmoseagentuuri lennujuhtijate nõukogu FOD (ingl Flight Operations Directorate) juures töötav instruktor ja insener Robert Frost, kes ajakirjas Quora (ja hiljem veebižurnaalis Gizmodo) avaldatud artiklis selgitab, miks meie kosmosejaama disain ulmeliste vastetega võrreldes nii kohmakas paistab.

„Kui väljamõeldud kosmoselaev võib endale lubada stiilinõuetest johtuvat konstruktsiooni, siis tegelike kosmoseaparaatide disainile seavad piirid nii eelarve, osiste väljavahetamine ehitamise käigus kui ka praktilisus,“ kirjutas Frost. „See selgitus hõlmab absoluutselt kõiki ISS-i komponente.“

„Meil puudub seni veel tehnika ehitustööde rahuldavaks teostamiseks kosmoses, mistõttu oleme sunnitud suure jaama kosmoses väiksematest stardikõlbulikest komponentidest kokku panema,“ lisas ta. „ISS-i koostamise ajal oli suurte laadungite toimetamiseks kosmosesse kaks võimalust — USA kosmosesüstik ja venelaste rakett Proton. Need kaks lauset ütlevad paljugi ISS-i välimuse põhjuste kohta.“

Frost selgitas ka, et ISS tuli kokku panna tükkidest, mis mahtusid kas kosmosesüstiku või Proton-klassi raketi lastiruumi. Osiste pikkus ja läbimõõt olid seega äärmiselt piiratud, mistõttu jaama kokkupanijad olid sunnitud töötama peamiselt torukujuliste detailidega, mida oli lihtne omavahel ühendada.

Lasti orbiidile toimetanud kosmosesõidukite iseärasused on samuti jaama mõnede vormiliste lahenduste põhjuseks, lisas Frost. Kui kosmosesüstik suutis koostesilindrid kohale tuua, lastiruumist väljutada ja robotkäpa abil paigaldada, siis rakett Proton oli sunnitud lasti lihtsalt orbiidile jätma. Sel moel orbiidile viidud osised pidid n-ö omal jõul ISS-ini lendama, mis tähendab, et kõik Vene kosmosemoodulid kujutasid endast toimivaid kosmoselennumasinaid koos kütusepaakide, navigatsiooniaparatuuri ja sideseadmetikuga.

Kosmosejaama arvukate laboratooriumide varustamine elektriga nõudis Frosti selgitusel hiiglasuurte, peaaegu jalgpallistaadioni mõõtu päikesepatareide paigaldamist. Kuna Päikese kaldenurk ISS-i suhtes muutub sedamööda, kuidas jaam Maa ümber tiirleb, pidi konstruktsioon võimaldama noid patareisid alati Päikese poole pöörata, mis projektile veelgi rohkem piirangud seadis.

NASA insener lisas, et kosmosejaama ehitus pidi võimaldama meeskonnaliikmetel takistamatult liikuda dokkimisseadmete vahel ja jätma põkkumisdokid robotkäpa ning elektri-, andmeside- ja proviandiliinide tegevusraadiusse. Peale selle tuli konstruktsiooni kavandamisel arvesse võtta vajadust jaama kõrguse stabiilseks reguleerimiseks, nagu ka seda, et miski ei hakkaks blokeerima side- ja GPS-antenne.