Miks kosmos meid pommitab? Eestis on erakordselt palju meteoriidikraatreid

 (10)
Miks kosmos meid pommitab? Eestis on erakordselt palju meteoriidikraatreid
Kaali kraater. (Foto: Wikimedia Commons / ansik)

Eestis on teada erakordselt palju meteoriidikraatreid. Kas see tähendab, et kosmilised jõud on meie kodumaa "sihikule võtnud"?

Kõigepealt sähvatas põhjataevas ere valgus. 1937. aasta 1. juuni õhtul kell 9.05 polnud veel sugugi pime, kuid Virumaa kohal atmosfääri ülakihtides süttinud meteoor oli sedavõrd hele, et selle valgust märgati isegi Tallinnas ja Tartu kandis, kirjutab ajakiri Imeline Teadus.

Ühe kirjelduse kohaselt meenutas taevakeha oma valgustugevuse poolest Kuud. Mõnesekundilise lennu järel meteoor kadus, kuid nüüd jäi kuni poole üheteistkümneni õhtul taevasse hõljuma paks suitsupilv, mida valgustasid maapealsete vaatlejate jaoks juba loojunud päikese kiired.

Pilvest eraldusid silmapiirini ulatunud mustjad suitsuribad. Meteoori plahvatuse mürinat kuuldi Palamusel, Tamsalu lähedal, Jõhvis, Vaivaras Sinimägedel ja mujalgi.

Tõsiasi, et meteoori tekitatud suitsupilve ulatusid veel valgustama päikese kiired, samuti tulekera kadumise ja mürina kuulmise ajaline vahe erinevates kohtades ning muud vaatlusandmed lubasid Tartu Ülikooli tähetorni noorel astronoomil Aksel Kipperil kindlaks teha meteoori langemise umbkaudse piirkonna.

Juba 7. juuni Postimehes teatas ta, et meteoor plahvatas Rakverest umbes 30 kilomeetrit lõuna pool. Tänapäeval arvavad teadlased, et tegu oli enam kui 50 tonni raskuse meteoorkehaga, mis plahvatas umbes 28 km kõrgusel Viru-Roela asulast veidi ida pool.

Seotud lood:

Kipper ei välistanud, et purunenud meteoori mõni suurem tükk võis jõuda maapinnani ja tekitada kraatri, muutudes seeläbi meteoorist meteoriidiks, kuid hoolimata aktiivsetest otsingutest ning ajalehtedes avaldatud üleskutsetest ei õnnestunud maapinnalt ühtegi jälge leida.

Alles aastakümneid hiljem, 1984. aasta sügisel kutsus koduloo-uurija Heino Ross teadlasi uurima oma kunagises kodukohas Simuna lähedal Orguse külas asuvat süvendit.

Peagi selgus, et tegu ei ole karstilohuga, vaid plahvatuse tagajärjega. Ent võib-olla on see lihtsalt mõne sõjaaegse mürsu või pommi lehter?

Külaelanike küsitlemisel leiti mitmeid, kes kinnitasid, et auk oli olemas juba enne Teist maailmasõda. Lehtrit ümbritseva valli kõrgem osa paikneb läänes, mis klapib meteoriiditüki oletatava lennusuunaga.

Kraatris, vallis ja lähikonnas pole ka ühtegi märki pommikildudest. Nõnda otsustasid geoloogid, et tegu on tõesti 1937. aasta suvel langenud nn Viru boliidi tekitatud kraatriga.

Eesti väikese territooriumi kohta leidub siin silmapaistvalt palju meteoriiditabamuste jälgi.

Lisaks kosmilises mõttes verivärskele Simuna kraatrile on teadlaste poolt läbi uuritud ning taevakivi jäljena tunnustatud Kaali kraatrite grupp Saaremaal, Kärdla kraater Hiiumaal, Neugrundi kraater Osmussaare lähedal meres, Ilumetsa kraatrite grupp Põlvamaal, Tsõõrikmäe kraater Räpina külje all, lisaks Tondiraba meteoriidijälg Tallinnas Lasnamäel.

Seda on väga palju, arvestades asjaolu, et kogu maailmas on teada vaid umbes 200 meteoriidikraatrit. Näiteks Suurbritanniast on leitud kõigest üksainus kraater Šotimaal, seegi 1,2 miljardit aastat vana ja lõplikult tõestamata.

Millega oleme meteoriiditabamuste rohkuse ära teeninud? Tegelikult pole muretsemiseks põhjust, ütleb Eesti Loodusmuuseumi geoloogia osakonna geoloog-kuraator Sander Olo.

Eesti ala ei ole tabanud rohkem meteoriite kui ükskõik millist muud Maa piirkonda, kuid õnnekombel on meil (ning ka teistes Balti riikides ja Skandinaavias) kraatrid tänaseni säilinud.

Maa laamtektoonika, mandrite triiv ja ookeanide valitsemine on Maa palgelt kustutanud suurema osa meteoriidiarmidest. Eesti ala aga on viimased 400–500 miljonit aastat geoloogiliselt stabiilne olnud ning seetõttu ongi ka vanad kraatrid (nt 535 miljoni aasta vanune Neugrundi kraater) meil veel märgatavad.

Väiksemate ja värskemate kraatrite leidmisele on kaasa aidanud ka juba 19. sajandil alanud uurimistöö.

Eesti kraatritele kuuluvad ka mitmed rekordid. Kaalit peetakse Euroopa noorimaks suureks meteoriidikraatriks.

Kärdla kraater aga on üks paremini uuritud meteoriidikraatreid maailmas ning ühtlasi väikseim teadaolev kraater, millel esineb kraatri südamikus kõrgendik. Simuna kraater on üks väheseid tänapäeval tekkinud kraatritest.

Nii mõnigi Eesti meteoriidikraater võib aga alles oodata avastamist, lausub Olo.

Loe veel

Selles vallas võib uudiseid tuua laserskaneerimise seadme LIDAR abil koostatud kõrguskaart, mille detailsel uurimisel võivad maapinnal silma jääda senitundmatud ringikujulised struktuurid.

Teadaolevate meteoriidikraatritest saab hea ülevaate aga Eesti Loodusmuuseumi püsinäituselt.

Loe täisteksti saidil Imeline Teadus