Meie galaktikal on neli pikka kätt, spiraalis välja sirutatuna

Meie Linnutee on varbspiraalne galaktika, mille läbimõõduks on kuni 120 000 valgusaastat, kus asub arvatavalt 100 kuni 400 miljardit tähte ja mõistagi lugematu hulk planeete nende ümber. Vanimad tähtedest arvatakse olevat 13,6 milajrdit aastat vanad, ehk sündinud üsna vahetult pärast nn Suurt Pauku.

Ja Linnutee (ladina k via lactea, kr k galaxías kýklos, ingl k Milky Way) pole kaugeltki ainus galaktika meile nähtavas universumis, sest omakorda galaktikate arvu hinnatakse 170 miljardit. Kuni 1920. aasta Suure Debatini Harlow Shapley ja Heber Curtise vahel oli lausa domineeriv arusaam, et kõik tähed maailmaruumis ongi ainsas (meie) galaktikas, siis aga, osalt ka Edwin Hubble kaasabil avastas teadlaskond järsku, et on olemas arvukalt ka teisi galaktikaid.

Peaaegu kõik meie maailmaruumis pöörleb millegi ümber, ka Linnutee pole siin mingi erand, ja niimoodi moodustavad ka galaktikad pöörlevaid spiraale. Kuid teadlased on vaielnud juba mõnd aega selle üle, kas meie spiraalgalaktikal on neli või kaks "kätt," keskmest algavaid tihedamaid tähtedest ja muust koosnevaid kooslusi.

Spitzeri kosmoseteleskoobi alates 2003. aastast võetud  piltidest on näha vaid kaks kätt, kuid nüüd, 12-aastase pikema uurimistöö Red MSX Source (RMS) tulemusel jõudsid Leedsi ülikooli teadlased siiski veendumusele, et neid käsi on siiski neli. Sellisele järeldusele oli jõutud juba 1950. aastatel galaktika gaasipilvede uurimisel, aga just Spitzeri 2008. aasta pildid panid selles kahtlema.

Spitzeri piltidel on muide leitud juba 110 miljonit tähte. Probleemiks on aga see, et Maad jälitaval orbiidil 0,1 astronoomilise ühiku kaugusel ümber Päikese tiirlev Spitzer näeb maailmaruumi veidi teistsuguste "silmadega" kui astronoomid Maa peal.

Ja muidugi, ka Spitzer vaatab ju galaktika keskmele samast suunast kui meie Maa peal, ehk mõnest teisest suunast vaadatuna võiks ka Linnutee hoopis teistsugune tunduda.