Märtsitaevas 2017: Kaunis kauge veider planeet, olen su poole teel...
Märts on mõnes mõttes tore kuu ilmavaatlusteks. Päeval on Päike juba end tunda andmas, öösel aga säravad taevas tähed ja üldjuhul pole enam karta ka väga külmasid ilmasid. Siiski, kroonikad väidavad, et märtsikuu -35 kraadi on olnud tõsiasi, kuid seda juhtub siiski harva, seda enam, et ka viimasel ajal jääb ka jaanuari-veebruari miinimum heal juhul 20 miinuse kanti, kui sedagi…
Mis siis öises taevalaotuses sünnib? Juba õhtul on läände vajumas talveõhtuid iseloomustavad Taevakuunurga liikmed: Kapella, Aldebaran, Riigel, Siirius, Prooküon ja Polluks. Peaaegu selle kuusnurga keskele jääb Betelgeuse. Kõik need 7 tähte kuuluvad taeva 21 heledaima ehk 1. suurusjärgu tähtede hulka. Arvulised väärtused tekitavad ehk esmapilgul eksituse: mida heledam täht, seda väikem on tema näiv tähesuurus. Nii on tähistaeva heledaim täht Siirius -1.45 tähesuurusega, mainitud seitsmikust nõrgim on Polluks 1.13 tähesuurusega. Otse Polluksi kohal paistab temast mitte eriti tuhmim Kastor (1.58 tähesuurust), kuid kokkuleppeliselt jäävad alla (või üle???) 1.5 tähesuuruse piiri olevad tähed 2. teise tähesuurusse.
2.5-st suuremat numbrit näitava heledusega tähed on 3. tähesuurus jne. Kui m (näiva tähesuuruse tähis) on suurem kui 5.5, on tegu 6. tähesuuruse tähtedega, mis küünivad siis 6.5 tähesuuruseni. Vaat needsamad 6. tähesuuruse tähed on üleminekurada, mille ulatuses inimsilm järk-järgult kaotab suutlikkuse tähti palja silmaga vaadelda. Siin oleneb mõndagi inimese nägemisteravusest. Mõnel kaob võime tähti eristada juba 6. tähesuuruse heledamas osas (juba 5.5 – 5.6 tähesuuruse kandis), mõned näevad enam. Mõni väheusutav legend väidab, et mõned inimesed näevad isegi 6-ndast tähesuurusest tuhmimaid tähti, kuid kontrollida on seda raske. Nimelt: kui inimene TAHAB midagi näha, siis kipub ta vahest seda ka enda arust nägema, kuigi objektiivselt siiski mitte…
Siin on näiteks proovikiviks planeet Uraan. Vastasseisus Päikesega paistabki ta enamasti 5.7 tähesuuruse tähena – mõni suudab Uraani näha, mõni mitte. Asja teeb keerulisemaks asjaolu, et sellist “tähepuru” on taevas palju ja see teeb mingi konkreetse “kübeme” eraldamise veelgi keerulisemaks. Eks sellepärast jäigi Uraan vanaaja astronoomidele märkamatuks, tuli oodata teleskoobiajastut.
Muide, Uraani on tänavu märtsi algul võimalik teise planeedi, Marsi abiga ka üles leida. Võtame kindluse mõttes appi teleskoobi. Kuigi Marss (heledus 1.4 tähesuurust) eemaldub iga päevaga Uraanist, tasub teleskoopi liigutada Marsist paremale ja pisut allapoole.
Kui leiame päris-tähtedest pisut suurema ja piisavalt heleda objekti, olemegi Uraani kinni püüdnud. Kuu edenedes muutub asi aina raskemaks, sest Marsi ja Uraani vahekaugus suureneb ja teiseks läheneb Uraan üha enam ehakumale, muutudes üha enam nähtamatuks.
Teine Marsi naaber on kuu algul superhele Veenus (heledus -4.4 tähesuurust), kuid naabrid pole need planeedid sedapuhku mitte kauaks. Veenuse vahemaa Marsist üha kasvab ja samal ajal kahaneb kiiresti ka Veenuse planeedi õhtune vaatlusaeg, kuni planeet 25-nda paiku kaob ehavalgusse. Samal päeval on Veenusel ka alumine ühendus Päikesega. Mida kujutab endast alumine ühendus, sellest oli veebruarikuu loos juba ka juttu. Kuidas siis Veenus suisa ühenduse ajal veel (olgugi napilt) nähtaval on?
Kuid asi on veelgi “hullem”! Juba 8. märtsi, naistepäeva, paiku ilmub Veenus nähtavale ka hommikutaevas, tõsi küll, esialgu väga madalas, tõustes pool tundi enne Päikest. (Meenutame siinkohal, et märtsis (nagu septembriski) on eha ja koit maksimaalselt lühikesed!) Aegamööda Veenuse hommikune vaatlusaeg siiski kasvab ja vaatlustingimused seeläbi paranevad. Kuidas saab Veenus veel enne alumist ühendust hommikuti näha olla?`
Mõistatuse lahendus on järgmine. Kuigi planeedid liiguvad jämedas lähenduses piki ekliptikat, võivad nad sellest ka veidi eemalduda. Rekordit ses osas hoiabki Veenus, mis just tänavu, märtsikuise alumise ühenduse aegu, asub ekliptikast üle 8 kraadi põhja pool! Pole siis ime, et Veenus paistab nii eha- kui koidutähena, seda ligi 18 ööd järjepanu! Teleskoobis omandab Veenus kuu teises pooles eriti huvitava kuju: pilt meenutab pisut rõngakujulist päikesevarjutust! Tegu on Veenuse tiheda atmosfääriga, mis laseb valguskiirtel veidi ka planeedi varjukülge jõuda ja Veenus kiirgab kokkuvõttes nagu ennegi, peeegeldades atmosfääri kaudu Päikese valgust! Kuu viimasel nädalal jääb Veenus siiski paistma vaid hommikutaevasse, tõustes tund enne Päikest.
Peale kevadist pööripäeva, kui ka Veenus veel õhtuti näha on, ilmub õhtusesse ehavöösse ka Merkuur, loojudes kuu lõpus 2 tundi pärast Päikest.
Umbes 21-25. märtsil on Merkuur ja Veenus näha koos ning siis saame veenduda, et planeedid on tõesti “rändtähed” – iga õhtuga on nad märgatavalt teineteisest eemaldunud! Merkuur on muidugi Veenusest palju tuhmim, kuid asub ehavöös kõrgemal ja on seetõttu siiski leitav päris heleda tähena, kuid siiski tuhmimana kui Siirius. Muuseas, mida päev edasi, seda tuhmimaks Merkuur aegapidi muutub, ka seda tasub tähele panna.
Kogu mainitud seltskond paikneb Kalade tähtkujus, vaid Marss siirdub pikapeale Jäära tähtkujju.
Märtsitaevas 2017
Hommikutaevast, kuu lõpul kogu öötaevast, valitseb teine hele planeet Jupiter. Planeet asub Neitsi tähtkujus ja läheneb vastaseisusele Päikesega. Teleskoobiomanikul tasub kindlasti Jupiteri, tema väävelhappest koonevaid pilvi, (mis paistavad pruunide triipudena) ja nelja suurimat kaaslast uurida. Kui hästi veab, paistab ka Suur Punane Laik. Kogu Jupiteri süsteem meenutab Päikesesüsteemi miniatuuris.
Tükk aega peale keskööd ilmub madalas kagutaevas Amburi tähtkujus nähtavale ka planeet Saturn, mis nii hele ei ole, kui Veenus ja Jupiter, kuid teleskoobis on ta oma kuulsa rõngaga sama efektne nagu alati. Tõsi, madala asendi tõttu võib esineda ebavajalikku värelemist, mida põhjustab Maa atmosfäär. Pole ka ime – piki silmapiiri on valgusel palju pikem tee läbi Maa atmosfääri läbida kui kõrgel taevas.
Peale planeetide on märtsitaevas loomulikult muudki, mida vaadata. Kaksikute tähtkuju kannul on päris kõrgele jõudnud Vähk, temast allpool asub taeva suurima, kuid taas kord tuhmipoolse tähtkuju Hüdra kujuteldav peaosa, Vähist vasakule (ida poole) jääb Lõvi, seal on tähed heledamad. Lõvis leidub ka kõige tuhmim esimese suurusjärgu täht, Reegulus (1.35 tähesuurust). Tähtkuju ise meenutab kujult kõige enam ehk trapetsit.
Kirde-idataevas tõuseb peagi hele täht Arktuurus, mis peatselt ka kogu Karjase tähtkuju “üles veab”. Ning mõne aja pärast on kohal ka Neitsi tähtkuju oma heledaima tähega Spiika (0.98 tähesuurust, mis kuidagi ei suuda konkureerida läheduses (paremal pool) oleva Jupiteri heledusega, mis on miinus 2.2 tähesuurust).
Neitsi tähtkujul tasuks hetkeks veel peatuma jääda. Kõigepealt, tähtkuju lääneosas (kui tähtkuju asub lõunataevas, siis parempoolses osas) asub sügispunkt, mille suunas Päike viibib sügisesel pööripäeval. Kindel hele täht selle koha peal puudub, kuid see-eest jääb sinna kanti meie lähim suur, tuhandeid galaktikaid sisaldav Virgo galaktikaparv (kaugus umbes 53 miljonit valgusaastat), mille peagalaktikat tuntakse tähisega M87. Kui teleskoop sinnapoole suunata ja silmi (tehis)valgusest harjutada, näeb seal paljusid uduseid objekte, mis ongi mainitud galaktikaparve heledamad liikmed. Tõsi, palja silmaga ei paista neist kindlasti ükski. Mainitud parve tuntakse ka Virgo-Coma parve nime all, sest osad parveliikmed jäävad Neitsi põhjapoolse naabri, Bereniike Juuste lõunapoolsesse äärde.
Bereniike Juuste tähtkuju tõusmist peame mõnevõrra ootama, siis näeme paremini ka tähtkuju ennast – see oleks nagu peotäis tähelist liiva, mis selles suunas on visatud. Tegu on meile lähedaselt kolmanda tähtede hajusparvega, nimeks Melotte 111, kaugus “vaid” ligikaudu 280 valgusaastat. Kuid Bereniike Juuste tähtkuju sisaldab veel üht, juba väga kauget objekti, mis jääb tähtkuju põhjapoolsessse (ülemisse) äärde). Tegu on teise, samuti väga kuulsa Coma galaktikaparvega (umbes 320 miljoni valgusaasta kaugusel), mille üksikliikmete teleskoobis otse nägemine suure kauguse tõttu enam nii lihtne ei ole. Tegelikult moodustavab Coma galaktikaparv koos teise samalaadsega (see asub Lõvi tähtkuju suunal) nn Coma superparve.
Ka Virgo-Coma parve võime nimetada Virgo superparve peaparveks, sest Virgo-Coma parvega on gravitatsiooniliselt seotud ka mitu väiksemat galaktikagruppi, (meie Kohalik Grupp “ainult” mitmekümne galaktikaga) sealhulgas. Seetõttu võime seda superparve ka Kohalikuks Superparveks nimetada. Kohaliku Superparve ligikaudseks läbimõõduks võib hinnata jämedalt 110 miljoni valgusastani.
Tõsi, viimasel ajal on selgunud, et Kohalik Superparv võib olla ainult osa veelgi ulatuslikumast Lainakea superparvest, mille põhilised parvelised liikmed on Virgo glaktikaparvest märksa võimsamad ja palju kaugemal. Kuid see läheb meie teemast juba liiga kaugele. Niikuinii on need objektid amatöörile vaatlusteks kättesaamatud…
Madalavõitu Kaalude tähtkuju, mis Neitsist hiljem tõuseb, on palju väiksem ja ehk ka igavama kujuga. Huvitavaim objekt on ehk kaksiktäht Zuben Elgenubi, mis peaks kaheks eralduma juba binoklis.
Aga ometi on ka siin miskit huvitavat, kuigi taaskord praktiliselt nähtamatut! Kes meist poleks kuulnud tuntud laulu:
“Kaunis kauge veider planeet, 581c, olen su poole teel…”
Seesama objekt asub samuti Kaalude tähtkujus, Kaalude heledaimast ja kõrgeimale ulatuvast tähest, Zuben Eschamalist mõneti kõrgemal.
Äsjamainitud planeet kuulub õigupoolest planeetide süsteemi, kus vähemalt 2 liiget on mõnevõrra Maa sarnased. Elu leidmine sealt on, tõsi küll, kahtlane, sest umbes 20 valgusaasta kaugusel asuv “ematäht” kuulub nn punaste kääbuste hulka ning sellised tähed pole oma reeglina purskelise iseloomu tõttu just parimad kandidaadid elu ligidal hoidmiseks…
Kui sama teemat jätkata, siis kuulutati äsja Veevalaja tähtkuju suunal välja koguni 7-st planeedist (kõik Maaga võrreldava suurusega) koosneva süsteemi leidmine 40 valgusaasta kaugusel, millest 3 arvatakse taas nn. “elukõlbulikus tsoonis” olevat. Paraku on tsentraaltähega jälle sama jama – külm punane kääbus, kus võib toimuda nn eruptiivseid plahvatusi. Nii et taas nokk kinni- saba lahti.
Ka Veevalaja tähtkujust kõlbab iseenest märtsikuus rääkida küll, sest sealsamas paikneb praegu ka Päike, siirdudes 12. märtsil Kalade tähtkujju, lähenedes asendile taevaekvaatori kohal. Päikese sinna jõudmise momenti teame kevade algusena.
Kuu faasid.
Esimene veerand 5-ndal märtsil,
täiskuu 12-ndal märtsil,
viimane veerand 20-ndal märtsil,
kuuloomine 28-ndal märtsil.
