Marsil voolasid miljardeid aastaid tohutud hooajalised jõed

 (17)
Marsil voolasid miljardeid aastaid tohutud hooajalised jõed
Marsi orbiidilt tehtud foto jõesängist. Kõrgemad alad on fotol kollased, madalamad sinised.Foto: NASA / SWNS

Uue uuringu kohaselt olid Marsil kunagi suuremad jõed kui Maal. Veelgi enam, jõed jätkasid voolamist ka siis, kui planeet suurema osa oma atmosfäärist kaotas, vahendab Space.com.

Kuigi valdav osa Marsi atmosfäärist kadus päikesetuulte mõjul umbes 3,7 miljardit aastat tagasi, jätkasid laiad jõed voolamist ning kuivasid lõplikult ära umbes miljard aastat tagasi. "Me näeme, et Marsi ajaloos ei ole esinenud ainult üks niiske periood. Asi on keerulisem, selliseid perioode on olnud mitu," ütles uurimuse peaautor, Chicago Ülikooli teadur Edwin Kite.

Kite ja ta kolleegid uurisid Marsi muistseid jõgesid planeedi orbiidilt kogutud andmete abil. Jõgede vanuse hindamiseks vaatlesid nad neid ümbritsevas pinnases olevate kraatrite arvu. Nende hinnangul voolas vesi Marsil periooditi, kuid kui seda voolas, oli seda tõeliselt palju. Mitme jõe puhul täheldati, et need on Maal olevatest jõgedest umbes kaks korda laiemad.

Samas on keeruline öelda, kui palju vett Marsi jõgedes oli, kuna nende sügavust on raske hinnata. Selleks oleks vaja täpsemalt analüüsida jõgede põhjas olevaid setteid ja kivimeid, seda on hetkeseisuga tehtud vaid Gale kraatris, mida Curiosity kulgur põhjalikult avastanud on.

Seotud lood:

Uurimistöö tulemused näitavad, et tegelikult on punase planeedi puhul veel väga palju sellist, mida inimteadlased ei mõista. Paljudele nendest küsimustest võikski vastused leida aidata Curiosity, mis hetkel rühib Gale'i kraatri keskel oleva Mount Sharpi tipu poole. Teadlased loodavad, et 5,5 kilomeetri kõrguse mäe mitmed geoloogilised kihid aitavad Marsi ajalugu paremini mõista.

Samuti on lootused suured Mars 2020 kulguri suhtes, mille üks eesmärk on otsida elu ning seetõttu uurida ka kunagisi veekogusid. Näiteks hakkab kulgur uurima Jezero kraatris olevat iidset jõedeltat.

Teadlaste uurimistöö tulemused avaldati teadusžurnaalis Science Advances.