Marsi kuu Phobos: nagu uba, mida planeet vägisi kestast välja tirib

 (6)

Phobos laguneb. Hulk mõistatuslikke vagusid Marsi suurema loodusliku kaaslase pinnal annab mõista, et emaplaneedi gravitatsioon rebib seda aeglaselt tükkideks.

Tõsiasi, et Phobost ootab ees hukk, polnud teadlastele varemgi saladuseks. Too kuu paikneb Marsile nimelt nii lähedal, et planeedi gravitatsioon pidurdab selle liikumiskiirust ja pisendab orbiiti. Kümnete miljonite aastate jooksul peaksid need jõud Phobose puruks rebima veidi enne, kui see Marsi pinnale kukkuda jõuab.

Nüüd aga paistab Phobos ilmutavat märke enneaegsest ülekurnatusest…

1970. aastatel avastasid orbitaalsondid Mariner 9 ning Viking 1 ja 2, et Phobose pinda kaunistavad pikad, tihtilugu rööpsed, reeglina vähem kui 30 meetri sügavused, 100–200 meetri laiused ja kuni 20 kilomeetri pikkused vaod.

Toona pidasid uurijad Phobost läbivalt ühtlase koostisega kivikamakaks ja vagusid jõulise kokkupõrke tulemusel kuusse löödud pragudeks või väiksemate kraatrite ridadeks, mille võisid tekitada Marsi pinnale sadanud taevakivide poolt kosmosesse paisatud rusud.

2008. aastal näitas kosmosesond Mars Express aga, et Phobos ei kujuta endast muud kui kiviräbuhunnikut, mida hoiab koos tolmust koosnev tugevam, 50–100 meetri paksune väliskiht. See tähendab, et Phobos on mõnes mõttes nagu oakott — selle kuju on lihtne muuta, kuid väline kattekiht hoiab seda ometi tõhusalt koos.

Phobose kaart. Ülesanne laiale ringile: leidke üles Öpik. USGS
Seotud lood:

Uue mudeli alusel kalkuleerisid NASA Marylandi osariigis Greenbelti linnas tegutseva Robert H. Goddardi-nimelise kosmoselennunduskeskuse uurija Terry Hurford ja kolleegid, milliseid pingeid peaksid tõusu- ja mõõnajõud Phobosel tekitama — ning avastasid, et suurem osa vagudest asub piirkondades, kus loodelised kuukoore-pinged on kõige tugevamad.

„Vaod on esimene märk tükkideks rebenemisest,“ selgitas Hurford, kes esitles oma uurimuse tulemusi Ameerika geoloogialiidu koosolekul 4. novembril.

„Minu arust on need tulemused väga huvitavad,“ lisas Moskvas tegutseva Vladimir Vernadski nimelise geokeemia ja analüütilise keemia instituudi teadur ning Phobose pinnavormide teemalise ülevaateuuringu autor Aleksander Basilevski. Basilevski nõustub, et vagude näol võib olla tegu maakoorelõhedega ja arvab, et see võib selgitada, miks mõned vaod paistavad teistega ristuvat.

Hurford rõhutab, et Marsi kuud ei ähvarda siiski vahetu oht — see võib ühes tükis püsida veel miljoneid aastaid. Keegi ei tea, kui tugev on „oakoti“ kest, kui edukalt see praegu Phobost koos hoiab ja millistel tingimustel taevakeha täielikult laguneb. Et seda välja selgitada, võib olla vajalik kuu pinnal maanduda — igaks juhuks hästi ettevaatlikult.