Maiade astronoomid jälgisid Veenuse liikumist juba sajandeid enne Kopernikut

 (17)

Maiade muistses ürikus on jäädvustatud kuningliku astronoomi teaduslik avastus Veenuse liikumise kohta öötaevas. Seda juba 10. sajandi esimesel poolel. Euroopas jõuti samasuguse vilumuseni alles Poola astronoomi Mikołaj Koperniku avaldatud tööga aastast 1543.

Maiade ürik, mida nüüdisteadus tunneb Dresdeni koodeksi nimetuse all, sisaldab hoolikaid ülestähendusi Veenuse tõusmise ja loojumise kohta. Nende jäädvustuste põhjal selgitasid ajaloolased välja, et nende autor, maia täheteadlane, pidi olema märkmeid teinud 25 aasta vältel 10. sajandi esimeses pooles, vahendab LiveScience.

Dresdeni koodeks on hämara ja põneva ajalooga muljetavaldav kollektsioon maiade piltkirjas tekste 39 lehel, mille mõlemad küljed on täis kirjutatud. Kuidagiviisi sattus ürik 1730. aastatel Yucatáni poolsaarelt Saksamaale Dresdenisse.

Alles 19. sajandi lõpul pani Saksa matemaatik Ernst Förstemann, kellel küll puudusid erialased teadmised maiade ajaloost või kultuurist, juhuslikult tähele maia numbrimärkide tabelit koodeksi 24. leheküljel. Förstemann nuputas välja, et tabelisse on üles tähendatud Veenust puudutavad mõõtmised, ehkki toona ei osanud veel keegi maiade hieroglüüfe dešifreerida.

Hiljem, 1920. aastatel, uuris keemiainsener John Teeple numbreid lähemalt ja mõistis, et maiad kasutasid Veenuse ebaregulaarsest tsüklist johtuva kalendritriivi korrigeerimiseks üsna komplitseeritud tehnikat, rääkis California Santa Barbara ülikooli alla kuuluva Mehhiko ameeriklaste uurimise osakonna teadusajaloolane ja värske uurimuse autor Ferardo Aldana.

Seotud lood:

Paljud õpetlased arvasid pikka aega, et kalendrikorrektsioonide aluseks olid numeroloogilised tehnikad nagu näiteks minevikus aset leidnud Veenusega seotud sündmuse väljamõtlemine ning tuleviku prognoosimine tolle fiktiivse „ankursündmuse“ baasil.

Uues uurimuses analüüsis Aldana Veenuse-tabeliga seotud sõnastust. Selle põhjal järeldas ta, et maiad tegelesid aktiivselt Veenuse faaside mõõtmisega, et oma tseremoniaalseid sündmusi täpsemini ajastada. See pidi tähendama, et esimene ankursündmus oli tegelikult tõeline, minevikus tehtud vaatlus, mitte väljamõeldis. Muudatused tehti Veenuse tabelisse aga sellepärast, et maiad ei tahtnud oma pühasid valel ajal pidada.

Kombinatsioonis viitavad tekst ja tabel keerulisele teaduslikule vaatlusmeetodile konkreetses ajahetkes Mesoameerika kronoloogia klassikalise perioodi lõpus (ingl Terminal Classic Period) ehk 10. sajandil.

Too „maiade Kopernik“, kelle nimi on paraku ajaloole tundmatu, võis pikki aastaid silmitseda tähistaevast ja teha täpseid vaatlusi Chichen Itza linnas asuvast teokarbikujulisest obervatooriumist (see osaliselt tänini säilinud observatoorium kannab nüüdisajal nime El Caracol, mis tähendab hispaania keeles ’tigu’).

Taolise ülesande võis muistsele astronoomile aga anda ajalooline isik nimega K’ak’ U Pakal K’awiil, kirjutab Aldana teadusajakirja Journal of Astronomy in Culture värskes numbris.