Teadlased leidsid uusi tõendeid, et planeet Maa on vähemalt viimased 33 000 aastat liikunud läbi plahvatanud tähtede jäänukite. Meie planeedile on selle käigus sattunud hulgaliselt iidsetest supernoovadest pärinevat tolmu.

Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud teadustöös kirjeldavad Austraalia uurijad, kuidas nad eraldasid viiest süvamere-setteproovist massispektromeetria abil erilise rauaisotoobi tähistusega raud-60.

See isotoop tekib peamiselt massiivsete tähtede sisemuses ja paiskub maailmaruumi supernoova-plahvatustes.

Kuna raud-60 on radioaktiivne ja selle lagunemine võtab aega 15 miljonit aastat, oletavad teadlased, et meie planeedile satub gaasist, tolmust ja plasmast koosneva, ebaselge päritoluga nn lokaalse tähtedevahelise pilve (ingl Local Interstellar Cloud) läbimisel pidevalt seda isotoopi sisaldavat tolmu.

„Need pilved võivad olla jäänukid minevikus aset leidnud võimsatest ja ülieredatest täheplahvatustest ehk supernoovadest,“ selgitas Austraalia riikliku ülikooli tuumafüüsik ja uurimuse juhtiv autor Anton Wallner.

Uurijad püüdsid kinnitada ka teisi raud-60 leide Antarktikas võetud süvamere-setteproovidest, milles leiduva ainese vanus on 33 000 aastat.

Need pole kaugeltki esimesed raud-60 leiud setteproovidest. Varasemad uurimused on tuvastanud sama isotoobi jälgi isegi 2,5 kuni 6 miljoni aasta vanustest proovidest.

Märksa hiljutisemate proovide analüüsimisega püüdis teadlaste töörühm paremini tundma õppida tähtedevahelist tolmupilve, millest meie planeet läbi liigub, s.t selgitada välja, millest see koosneb ja kust pärineb.

See, mis nad leidsid, tekitab aga rohkem küsimusi kui annab vastuseid. Nimelt paistsid raud-60 jäljed jaotuvat väga pikale ajavahemikule. Teisisõnu — kui minevikus leidnuks tõepoolest aset supernoova-plahvatus, pidanuks sellest pärineva isotoobi hulk setteproovides järsult tõusma või vähemalt muutuma. Igatahes peaks isotoobi osakaal vanemates setteproovides olema väiksem.

Mõned hiljutised uurimused annavad mõista, et tolmuosakestesse kätketud raud-60 võib tähtedevahelises keskkonnas n-ö ringi hüpelda. Võimalik, et osa raud-60 pärineb palju vanematest supernoova-plahvatustest ning see, mida teadlastel mõõta õnnestus, on mingisugune „kaja“.