Teadusajakirjas Nature Astronomy ilmunud töös kirjeldavad uurijad, kuidas nad tolle planeedisüsteemi planeetide masside ja läbimõõtude määramiseks varem kogutud andmete alusel arvutasid välja planeetide tihedused ning kasutasid seejärel raalmudelit iga planeedi tõenäoliste „ehituskivide“ tuvastamiseks.

TRAPPIST-1 planeedisüsteem avastati eelmisel aastal. 39 valgusaasta kaugusel asuva punase kääbustähe ümber tiirlevad seitse planeeti, mis on kõik suuruselt umbes Maa mõõtu. Avastusele järgnes innukas spekuleerimine teemal, kas mõnel neist planeetidest võiks leiduda elu.

Värske uurimuse tulemuste valguses pole selliseks lootuseks aga alust, kuna kõik planeedid on ülemäärase veehulga tõttu eluks sobimatud. Nimelt leidsid uurijad planeete mudeldades, et neil kõigil peab olema palju rohkem vett kui Maal — koguni 10–50 protsenti massist!(Võrdluseks: Maa massist moodustab vesi vaid 0,2%.)

Taoline röögatu hulk vett tähendab ilmselt, et planeetidel puuduvad maismaa-massiivid, mistõttu pole saanud käivituda ka geokeemilised tsüklid, mida on vaja atmosfääri tekkimiseks. Pealeselle tähendaks äärmiselt sügava ookeaniga kaetud planeet meeletut survet vahevööle, mis takistab kivimitel ülespoole liikuda. Taolise olukorra tagajärjeks on tõenäoliselt pöördumatu nn „lumepalli-efekt“.

Kõik seitse planeeti on liigitatud kiviplaneetideks, mis tähendab, et ükski neist ei ole gaasiline. Kolm neist paiknevad ka elukõlbulikuks peetavas nn Kuldkihara-vööndis, ent kuna nende kodutäht on meie Päikesest u 2000 korda vähem ere, tiirlevad kõige tõenäolisemalt elukõlbulikud planeedid tähele väga lähedal. Selline olukord võib olla problemaatiline mitmel põhjusel — muu hulgas seetõttu, et planeedid on tõenäoliselt loodeliselt lukustatud (ingl tidally locked), s.t, nende tiirlemine on tähe pöörlemisega sünkroonis ning üks pool pidevalt liiga kuum ja teine liiga külm.

Lisaks paiskavad punased kääbused teadaolevalt sageli välja protuberantse, mis läheduses asuvatel planeetidel leiduda võivale elule samuti midagi head ei saa tähendada.

Uurijad arvavad, et nende töö tulemused võivad pakkuda täiendust ka planeeditekke-teooriatele, märkides, et kõik seitse TRAPPIST-1 planeeti jäävad küll süsteemi külmumisjoone (ingl frost line) sisse, kuid nende mudel annab mõista, et välimised planeedid pidid siiski moodustuma sellest väljaspool ning alles hiljem tähele lähemale triivima.