Lendav teleskoop: milliseid imevahendeid NASA veel ei käsutaks?

 (3)

Teleskoope on palju Maa peal, mis suudavad näha kaugele tingimusel, et taevas on võimalikult pilvitu ja atmosfäär vaatamist ei sega. Teleskoope asub ka Maa ja Päikese orbiitidel, et näha veelgi paremini ja kaugemale. Kuid vahel on kasu ka lendavast teleskoobist pealpool pilvepiiri.

1988. aastal suudeti tuvastada, et Pluutol on atmosfäär, kuna oli ette teada, et seda planeeti aitab paremini vaadata ere täht Neitsi tähtkujus, mida Pluuto varjutas. Toona tõusis õhku lennukist Lockheed C-141A Starlifter ümber ehitatud Kuiperi lendobservatoorium (Kuiper Airborne Observatory, kasutusel 1974-1995) infrapunateleskoobiga selle lae peal, lennates kuni 14 kilomeetri kõrgusel ja suunates pilgu Pluuto suunas. Pluuto atmosfääri olemasolu leidis siis kinnitust.

Käesoleva kuu lõpus, 29. juunil 2015 tõuseb õhku aga juba uus NASA lendobservatoorium SOFIA (Stratospheric Observatory for Infrared Astronomy), et stratosfäärist (kuskil 10 kuni 50 kilomeetri kõrgusel maapinnast) pöörata jälle pilk Pluuto suunas. Sellega tahetakse tõmmata ka tähelepanu sellele, et kosmosesond New Horizons on sooritamas möödalendu sellest kääbusplaneedist, kuid ka uus tähevarjutus sundis NASA eksperte kiirustama.

Seotud lood:

SOFIA on ehitatud lennukist Boeing 747SP, mille lae peal avanevast luugist saab infrapunateleskoop palju parema pildi maailmaruumist, mida ei sega maapealne veeaur. Esimese lennu tegi SOFIA aastal 2010.

Enne 1988. aastat kulus kolm aastat eeltöid, et õigel ajal lennust tabada tähevarjutust, mida Pluuto meile sajaks sekundiks pakkus. Samasugune tähevarjutus kordub ka nüüd, kuid kuna on nähtav vaid ookeani kohal, tulebki SOFIA õhku tõsta ja pilk õiges suunas suunata.

Sama üritavad kahtlematult ka kümned teleskoobid Maa peal, aga eks näeb, mida näeb.