Kuidas hakkavad politseinikud Marsil mõrvajuhtumeid lahendama?

 (11)
Kuidas hakkavad politseinikud Marsil mõrvajuhtumeid lahendama?
Foto: General, © Lightroom / NASA / Topfoto

Kosmoseroimade lahendamine nõuab õiguskaitseorganitelt teistsuguseid lähenemisi.

Kujutagem ette tulevikku, milles Marsil on püsinud inimasustus piisavalt kaua, et seal oleks saanud sündida juba kolm põlvkonda inimesi, kes pole kunagi kogenud elu Maal. Meie stsenaariumis on Marsi rahvaarv ka piisavalt suur selleks, et inimene võiks iga päeva jooksul kohata vähemalt kolme võõrast — s.t inimesi, kellega ta varem kohtunud pole.

Kolmas tingimus on, et Marsile on rajatud nii palju asulaid — külasid, farme, tehaseid, teaduslaboratooriumeid, terveid linnu —, et 90% rahvastikust pole isiklikult külastada jõudnud vähemalt üht neist kogukondadest.

Kui Maa rahvastik samasuguste demograafiliste verstapostideni jõudis, mugandusid ka politsei töömeetodid vastavalt. Kasutusele võeti avaliku sektori rahastatud tänavavalgustus, politseijaoskonnad avati ka keskustest kaugemale jäävates asulates, politsei käsutusse anti võimalikult kvaliteetsed tehnilised ressursid ja politsei endi tegevuse jälgimiseks rakendati meetmeid nagu kehakaamerate kasutuselevõtt, sisekontrolli büroode asutamine jne.

Mis puutub kuritegevusse Marsil, siis usuvad eksperdid, et inimkonna võimuses on kõik need meetmed juba eos kavandada ja ellu rakendada. Me saame kõik küsimused läbi mõelda juba enne teise planeedi asustamist.

Seotud lood:

Christyann Darwent on California Davise ülikooli arheoloog, kelle töö on teda viinud Kanada arktilistesse piirkondadesse, kus on nii külm, et see kant sobib õppepolügooniks astronautidele, keda valmistatakse ette tulevikus aset leidvateks Marsi-lendudeks.

Darwent usub, et Marsil tuleb arvestada sellega, et kriminaaljuurdluse praktiliselt kõik aspektid on teistsugused kui Maal. Ta kirjeldas näiteks seda, kuidas loomade surnukehad arktilistes tingimustes lagunevad. Korjuse üks külg, mis on avatud tugevale tuulele ja muudele äärmuslikele ilmastikunähtustele, muutub kiiresti pleekinud luude vormituks kuhilaks, samas kui teine, maapinna vastu surutud kehapool võib sageli säilida praktiliselt täiuslikuna.

Näiteks 5300 aastat pärast mõrvamist ühest Euroopa liustikust avastatud „jäämehe“ Ötzi surnukeha oli säilinud nii hästi, et tätoveeringud ta nahal olid ikka veel nähtavad. Marsil mõrva kavandavad isikud peavad taoliste komplikatsioonidega arvestama — mõnda kanjonisse heidetud või veel kaardistamata koopasse peidetud surnukeha võib Marsil valitsevates tingimustes puutumatuna säilida vaat’ et igavesti.

Marsi kuivas jäises õhus ja äärmiselt intensiivses päikesevalguses vananeb DNA teistmoodi. Planeedi madala gravitatsiooni tingimustes moodustab purskuv veri hoopis teistsuguseid pritsejälgi kui Maal. Elektrostaatiliste laengute tugevus annab skafandrite ja lähedalasuvate pindade külge jäänud tolmule täiesti uue väärtuse asitõendina. Marsi atmosfäärikeemia mõjutab isegi raidosüsinikmeetodil vanuse määramist, muutes vanemate roimapaikade dateerimise keeruliseks.

Marsi keskkond on juba iseenesest nii eluohtlik, et ka vägivaldsemat sorti mõrva võib maskeerida õnnetusjuhtumiks. Mürgitamise saab lavastada nii, et jääb mulje, nagu oleks ohver surnud kokkupuute tagajärjel Marsi kivimitest pärinevate abrasiivsete kemikaalide, nn perkloraatidega. Skafandri tihendi või hapnikumõõturi rike, mis võib paista juhuslikuna, kuigi on tegelikult kellegi kuritahtlik kätetöö, võib aidata tapjal hõlpsamini karistuseta pääseda.

Loe veel

Antarktikat on kõige sagedamini toodud näiteks sellest, kuidas õiguskaitsetöö tegemine teistel planeetidel käia võiks. Sarnaselt Marsile on lõunapoolus külm ja eluks suuresti kõlbmatu paik, mis asub kaugel enamikust maistest jurisdiktsioonidest ehk võimkondadest. 1996. aastal läkitas USA riiklik juurdlusbüroo FBI ühe agendi Ameerika Ühendriikidele kuuluvasse polaarjaama uurima väidetavat kallaletungi-juhtumit, millega võidi luua pretsedent tulevikus Marsil läbi viidavate juurdluste jaoks.

Nebraska ülikooli õigusteaduskonna kosmose-, küberneetika- ja telekommunikatsiooniõiguse osakonna tegevdirektor Elsbeth Magilton selgitas, et jurisdiktsioon käib üldiselt inimese isikuga kaasas. „Mis riigi kodanik sa oled? Sellest sõltub, millised seadused sulle kehtivad,“ märkis Magilton.

Ta lisas aga, et kosmoses võivad jurisdiktsioonid olla lepinguliselt eelkehtestatud, mis tähendab sisuliselt enne starti nõustumist, millise riigi seadused konkreetsel lennul või isegi konkreetsele astronaudile kehtima hakkavad. Pole välistatud, et punase planeedi pinnal hakkavad seaduseid jõustama turvateenust pakkuvad korporatsioonid, mille tegevust ei kontrolli ükski maine rahvusriik.

Ühendkuningriigi Durhami ülikooli rahvusvaheliste piiride uurimise töörühma juhataja geograaf Phil Steinberg on juhtivaid teoreetikuid, kelle poole nüüdisajal pöörduda küsimustega, mis puudutavad suveräänsuse traditsioonilistest määratlustest lahknevaid ebatavalisi võimkondi ja võimkondadevahelisi alasid.

Tuues näite „kriminaalõigusest ebatavalistes piirkondades“ Maal meenutab Steinberg, et rahvusvahelistes vetes seilamine alusega, millel puudub lipp, on seadusevastane. „Merel viibides on igaühel kohustus end mõne riigiga siduda. Selle kohustuse eiramine pole mitte ainult kuritegu riikide vastu, vaid kuritegu inimkonna vastu,“ rõhutas Steinberg. „Seetõttu on kõigil riikidel ka kohustus antud kokkuleppe rikkujad vastutusele võtta.“

Taolisel seadusepügalal on Marsil õiguskorra kehtestamise kontekstis põnevad järelmid. Kui keegi otsustab lahkuda oma määratletud võimkonnast — näiteks põgenedes Ameerika Ühendriikidele kuuluvast piirkonnast selleks, et vältida vastutusele võtmist seal toime pandud roima eest — ja otsida pelgupaika mõnest Marsi piirkonnast, mis ei kuulu ametlikult ühelegi rahvusriigile, võib selle inimese tegu käsitleda inimsusevastase kuriteona.

Taoline isik loobub vabatahtlikult riikidepoolsest kaitsest ja muutub iselaadseks planetaarseks „jäneseks“, selgitas Steinberg, lisades: „Mõistagi jääb püsima küsimus, kas keegi taolises olukorras seadust jõustama hakkab. Tundub tõenäolisem, et ametivõimud lasevad põgenikul lihtsalt minna — tähendaks ju politsei eest Marsi arendamata avarustesse põgenemine sisuliselt enesetappu.“

California Los Angelese ülikooli planetoloog ja Marsi pinnaaluse uurimiseks georadarisüsteemi välja töötama valitud NASA töörühma liige David Paige leiab, et muretsemine kuritegevuse pärast Marsil pole praegu mitte ainult ennatlik, vaid ka algusest peale mittevajalik. Nimelt saab kuritegude toimepanemine Marsil Paige’i hinnangul olema nii keeruline, et kellelgi ei teki selleks isegi ahvatlust.

„Probleem seisneb selles, et [tuleviku Marsi-asumites] hakatakse inimesi mitmel eri moel palju rohkem jälgima,“ selgitas Paige. Õhulüüsid salvestavad tõenäoliselt täpselt, kes ja millal neid avab; samuti salvestavad kõigi elanike elutegevuse näitajaid, näiteks pulssi ja adrenaliini taset tõenäoliselt rõivastesse lõimitud andurid. Kui kusagil pannakse toime kuritegu, saab

ajatempliga varustatud andmeid kiiresti kõrvutada andmetega selle kohta, kus keegi täpselt sel momendil viibis. „Tõenäoliseid süüdlaseid saab olema väga kerge tuvastada,“ rõhutas Paige.

Teisest küljest võtab aga näiteks Josh Gold selliseid probleeme vägagi tõsiselt. Aikidō meistri, liikumiseksperdi ja varjamatu ulmefännina on ta veendunud, et kosmoses turvalisuse tagamise küsimus ei ole ei abstraktne ega ka hüpoteetiline.

„Suurem osa meie juurdunud liikumisharjumustest kaaluta olekus ei kehti ning ka madala gravitatsiooniga keskkondades nagu Marsil või Kuul tuleb arvestada oluliste piirangutega,“ rääkis Gold. „Peame hakkama täielikult revideerima enamikku meie kõige fundamentaalsematest liikumistaktikatest.“

See kehtib ka tulirelvade kohta. Sihtmärgist mööda tulistamisega seonduvad ohud nagu hermeetilise kosmosejaama seina mulgustamine on lihtsalt liiga suured. Relvade ja padrunite asemel tuleb Marsi politseinikud relvastada hoopis konksude, sõlmede ja liimainetega, leiab ta, mis omakorda tõstab esile käsitsivõitlusel põhinevate enesekaitsetehnikate olulisust.

Gold on probleemile lähenenud, kombineerides elemente eri võitluskunstidest (ja isegi mitte-võitluslikest spordialadest nagu iluvõimlemine ja parkuur) ning analüüsides nende potentsiaali kaalutuse ja madala gravitatsiooni tingimustes.

„Kaalutuse või madala gravitatsiooni tingimustes võib näiteks jäset teatud moel väänates inimese asendit ruumis muuta, mitte aga teda pikali kukkuma panna,“ selgitas Gold. Tulemus näeb välja rohkem õhulise balletietüüdi kui tänavavõitluse moodi — ja muudab seda, kuidas kosmosepolitseinikud agressiivseid kahtlusaluseid kahjutuks tegema hakkavad.

Taoliseid kontseptsioone on keeruline katseliselt kontrollida, kuid Gold on püüdnud leida võimalusi vastavate tehnikate katsetamiseks nn paraboollendudel, mille vältel on võimalik mitme minuti vältel peaaegu kaaluta olekut kogeda. Ta on ka välja pakkunud idee kasutada rahvusvahelist kosmosejaama ISS iselaadse maavälise dojo ehk võitluskunstide õpetamise asutusena, kuid eksperimentaalsete astronaut-võitlejate lennutamine sinna on seni jätkuvalt liiga kulukas.