Kuhu tuleks Euroopa kosmoselennujaam? Šotimaale, Rootsi...

 (13)

Kaheksa lennuvälja Suurbritannias, neist kuus Šotimaal, on praegu kaalumisel, kui tahetakse ehitada 2018. aastaks ehk isegi esimest Euroopa "sadamat" kosmoseturismilendudele. Šotimaa võimude eeltingimuseks sellisele suurele projektile on küll riigi iseseisvumine. Rootsi Kiruna kosmoselennujaama väljaehitamine on aga veidi unarusse jäämas.

Kosmodroom tähistab tavaliselt kohta, kus teadlaste juhendatavad ja valitud meeskonnaga kosmoseraketid alustavad vertikaalselt starti, et murda välja Maa raskusjõust ja jõuda orbiidile. Selleks on vaja kiirust vähemalt 7,9 kilomeetrit sekundis. Aeglasemad aparaadid kukuvad paratamatult Maale tagasi. Stardiks on vaja laialdast platsi, kus raketimootoreid võiks käivitada. Sama stardiplatvormi ka naljalt kaks korda ei kasuta.

Kosmoselennukid, mida arendavad praegu brittide Virgin Galactic ja ameeriklaste XCor, toimetaks aga turiste suborbitaalsetele lendudele, saja kilomeetri kõrgusel, mille järel nende lennukid alustaks juba langemist tagasi Maa poole. Nendel pole selliseid stardikiirusi vaja, nad stardivad tavaliselt kandelennukite abil, küll on aga vaja mõelda rohkem juba lennukireisijate mugavuste tagamisele enne starti ja pärast maandumist. Kuid nad vajavad pikemat stardirada kui tavalised lennukid, tavalised lennuväljad neile ei sobi.

Seotud lood:

Ja seega ongi mõtet nende tarbeks ehitatavaid kosmodroome pigem nimetada kosmosesadamateks või siis kosmoselennuväljadeks, oleneb kas rääkida kosmoselaevadest või kosmoselennukitest. Funktsioon on siiski üsna erinev senistest kosmodroomidest, nagu näiteks Cape Canaveral, Kourou või Baikonur, kust stardivad raketid. Täpsemini, tuleviku kosmosesadam peakski võimaldama igat sorti starte.

Spaceport America ehitati Virgin Galacticu juhi Richard Bransoni eestvedamisel New Mexico kõrbesse, kohta nimega Jornada del Muerto (e k surnu päevateekond) ja avati 2011. aastal. Seni sealt turismilende veel alustatud ei ole, kuigi kasutavad esimest kosmosesadamat ka erafirmad Virgin Galactic, SpaceX, UP Aerospace ja Armadillo Aerospace. Bransoni pea kohal on juba üsna tulised ootused.

Kosmoselennukitele sobib ka Edwardsi õhujõudude baas Californias, mis avati 1933. aastal, kuid see, nagu ka selle serval asuv Area 51 pole just laiemale üldsusele avatud. Juba 1963. aastal tehti sealt suborbitaallende eksperimentaallennukiga X-15. Kosmosesüstikud maandusidki kas Edwardsi lennuväljale või siis Floridas asuvale Merritti saare lennuväljale. Kosmosesüstikute programmi lõpp on aga seadnud Kennedy kosmosekeskuse ja Cape Canaverali kosmodroomi tuleviku Floridas üldse küsimärgi alla, Edwardsi õhujõudude baasil sellist muret esialgu ei ole.

Ametlikult on juba 2004. aastast kosmosesadamana kirjas ka Mojave testilennuväli Californias, seal tegutseb ameeriklaste erakosmoselennufirma XCor, aga kasutavad seda ka suured lennukitootjad Boeing, McDonnell Douglas, Lockheed, Airbus ja esialgu ka Virgin Galactic. Naabruses asub aga suurte lennukite "surnuaed."

Kiruna linn on olnud Rootsi kosmoetehnoloogia pealinnaks juba 1957. aastast alates, naabruses olevast lennuväljast tahetakse välja ehitada Euroopa esimest kosmosesadamat, Spaceport Sweden. Suurprojekt kuulutati välja just suure majanduskriisi eelõhtul, 2007. aastal, ja kuigi 2012. aastal teatati, et esimesi lende Virgin Galacticu alustega tehtaks seal juba 2015. aastal, pole suuremaid avamistseremooniaid veel näha.

Paar nädalat tagasi anti USA-s roheline tuli ka SpaceX-i oma kosmodroomi ehitamiseks Texase-Mehhiko piirile, kuigi ka sealt starditaks pigem vertikaalselt, mitte suborbitaalseteks turismi- vaid ikka juba traditsioonilisteks kosmoselendudeks, alates 2025. aastast.