Kuiperi vöö on Neptuuni- ja Pluuto-tagune piirkond meie Päikesesüsteemi kaugematel aladel 30 kuni 50 astronoomilise ühiku kaugusel Päikesest. Seal on arvukalt kosmilist puru ja ka suuremaid objekte, mille koostise suhtes pole tänaseni päris selget pilti.

Kuid Kuiperi vöö objekte on nüüd võimalik lähemalt uurida, sest New Horizons on praegu ainsa kosmosesondina selles piirkonnas järgmist ülesannet otsimas. Voyager- ja Pioneer-kosmosesondid lendasid küll Kuiperi vööst läbi, aga ei näinud lähedalt ühtki sealset taevakeha. Kuiperi vööst on leitud mitu kääbusplaneeti - Pluuto, Haumea, Makemake, samuti oletatavaid kääbusplaneete - Orcus, 2002 MS4, Salacia, Quaoar.

Kääbusplaneet Eris, võimalikud kääbusplaneedid 2007 OR10 ja Sedna asuvad veelgi kaugemal.

Kuiperi vöö meenutab paljuski asteroidide vööd Marsi ja Jupiteri vahel, kuid on oluliselt massiivsem ja siiski teistsuguse koostisega. Enamik nn Kuiperi vöö objektidest koosnevad jääst, kas siis süsivesinike (nagu metaani), ammoniaagi- või veejääst. Asteroidid aga koosnevad enamikus kivimitest. Nagu Kuiperi vöö objekti 2014 MU69 nimi juba ütleb, avastati see taevakeha alles eelmisel aastal Hubble kosmoseteleskoobi piltidelt, New Horizons suunati nüüd selle suunas, et 2019. aasta esimesel päeval esimest sealset objekti ka lähedalt vaadelda.

16 minutit kestnud esimese mootorite käivitamisega eelmisel neljapäeval muudeti kosmosesondi trajektoori ja see sai ka hoogu juurde. Kuid samasuguseid trajektoori korrigeerimisi oli ees veel kolm, ööl vastu tänast, 28. oktoobril ning 4. novembril, et aparaat ikka lõplikult õige suuna kätte saaks. Ees ootab 1,6 miljardit kilomeetrit lendu tühjuses.

New Horizons jääb ilmselt igavesti tiirlema Kuiperi vöös, kuigi NASA jaoks tuleb kunagi ka hetk, mil missioon ametlikult lõppenuks loetakse. Vähemalt 2019. aastani on New Horizonsi juhtimismeeskonnal aega tulemusi näidata, kuid neilt oodatakse põhjalikku aruannet juba järgmisel aastal.

Möödalend 2014 MU69-st saaks olema küll oluliselt erinev, kui oli möödalend Pluutost. On oletatud, et 2014 MU69 on vaid 48-meetrise läbimõõduga, ehk sellele "pihta saada" on oluliselt raskem, kui oli püüda 2370-kilomeetrise läbimõõduga kääbusplaneeti.