Kosmoseagentuurid ihkavad näha Päikese poolusi, ent see on keerukas ettevõtmine

 (22)
Kosmoseagentuurid ihkavad näha Päikese poolusi, ent see on keerukas ettevõtmine
Solar Orbiter kosmoseaparaat saadetakse Päikese ümber tiirlema juba järgmisel nädalalFoto: NASA/Kim Shiflett

Euroopa kosmoseagentuur ESA ja ameeriklaste kosmoseagentuur NASA plaanivad minna uurima Päikese poolusi. Neid uuriv kosmoseaparaat Solar Orbiter asub teele juba järgmisel nädalal.

Viimane Päikest uurima saadetud sond kannab nime Parkeri päikesesond (PSP), kuid probleem nii selle kui ka kõikide teiste varasemalt meie süsteemi tähte uurinud aparaatidega on see, et need on paiknenud Päikese keskteljel ning seega on jäänud Päikese poolused pea täielikult kaardistamata.

"See on tõeline tundmatu maa avastamine," ütles ESA poolel projekti koordineeriv Daniel Müller. "Tõesti, tegemist on avastava teadusega selle otseses mõttes."

"Kuni Solar Orbiteri missioonini olid kõik Päikest üles pildistanud instrumendid ekliptilisel tasandil või sellele väga lähedal," kommenteeris uut missiooni Russell Howard, kes orbiiteri instrumentide kallal töötas. "Nüüd on meil võimalik Päikest vaadata aga ka pealtpoolt."

Lühinimega SolO tähistatav uus orbiiter lennutatakse Päikese orbiidile Veenuse ja Maa gravitatsioonide abiga ning seda nii, et see hakkab ümber Päikese tiirlema suure nurga all, võimaldades sellel visata pilk ka tähe "otspunktidele".

Seotud lood:

Teadlaste jaoks on see väga oodatud missioon, kuna võimaldab täpsemalt uurida, miks Päike nõnda omapäraselt käitub. Näiteks pakub teadlastele väga huvi Päikese magnetpooluste vahetumine, mis toimub umbes iga 11 aasta tagant. Pooluste uurimine võib aidata mõista, miks magnetpoolused muutuvad ja mis täpselt tähes sel hetkel toimub.

Nii omakorda on võimalik täpsemalt mõista ka Maale potentsiaalselt ohtlikke päikeseloiteid. "Poolused on meie jaoks hädavajalik uurimisobjekt, et me suudaksime neid protsesse paremini mudeldada," selgitas NASA teadlane Holly Gilbert. "Et ennustada kosmoseilma, peame me väga hästi mõistma Päikese magnetvälja," sõnas ta.

Projektis osalejate sõnul ei ole võimalik Päikese poolustele enam lähemale minna, kui uue orbiiteriga minnakse. Missiooni seitsme aasta jooksul tõuseb see võrreldes tähe ekvaatoriga kuni 24 kraadise nurga alla, pikendatud missiooni käigus võidakse jõuda isegi kuni 33 kraadise kaldenurgani. Kõige lähem punkt, kus orbiiter Päikesest möödub, on selle pinnast 42 miljoni kilomeetri kaugusel.