Ehkki tähtedevaheline ruum paistab meile külma, pimeda ja tühjana, on astronoomid näidanud, et sellesse on hajutatud tohutul hulgal rasvalaadseid molekule.
Austraalia ja Türgi täheteadlaste koostöös läbi viidud uuringu raames tehtud kalkulatsioonid annavad mõista, et Linnutee galaktikas leiduva „kosmoserasva“ hulk on võrreldav 40 triljoni triljoni triljoni paki võiga.
Taolisele tulemusele jõudsid nad, tekitades süsinikupõhiseid ühendeid tähtedevahelist keskkonda matkivates laboratoorsetes tingimustes.
Sydneys tegutseva Uus-Lõuna-Walesi ülikooli keemiaprofessor ja uurimuse kaasautor Tim Schmidt osutas, et eeldatavasti peavad tulevikus tähtedevahelist ruumi läbivate laevade reisijad arvestama sellega, et nende laevade n-ö tuuleklaasid kattuvad kiiresti kleepuva kihiga.
„Muu hulgas puutuks tähtedevahelises ruumis liikuv kosmoselaev kokku sealse tolmuga, mille moodustavad rasv, tahm ja silikaadid, näiteks liiv,“ selgitas ta, märkides lisaks, et päikesetuul pühib meie Päikesesüsteemist rasvaosakesed eemale.
Uuringu tulemused aitavad teadlastel saada paremini aimu sellest, kui palju leidub tähtedevahelises ruumis tegelikult süsinikku, mis osaleb tähtede ja planeetide tekkimises ning ilma milleta pole ka elu tõenäoliselt võimalik.
Eelduste kohaselt peaks umbes pool sellisest süsinikust esinema puhtal kujul. Ülejäänu on keemiliselt seotud vesinikuga kas rasvalaadse ehk nn alifaatse süsiniku kujul või (koitõrjetablettide peamise koostisosa) naftaleeni gaasilise variandi kujul.
Töörühm näitas, et tähtedevaheline ruum peaks iga miljoni vesinikuaatomi kohta sisaldama umbes 100 „rasvase“ süsiniku aatomit, mis teeb kokku veerandi kuni poole kogu Linnutees leiduvast süsinikust.
„Too kosmoserasv pole aga midagi sellist, mida oleks mõistlik leivale määrida,“ hoiatas Schmidt. „See on räpane, tõenäoliselt toksiline ja tekib ainult tähtedevahelises ruumis — ning meie laboris loodud tingimustes.“
Teadlaste töörühm kavatseb edasiste katsete käigus selgitada välja, kui palju leidub kosmoses „koitõrjetableti“ tüüpi süsinikku. Teadmine, kui palju iga tüüpi süsinikku tähtedevahelises tolmus täpselt esineb, võimaldab välja arvutada, kui suur osa sellest on n-ö saadaval elu tekitamiseks.
„See on osa süsiniku suure eluringi mõistmisest,“ rääkis Schmidt. „Süsinik sünnib tähtede sisemuses, läbib tähtedevahelise keskkonna ja seotakse uutesse planeedisüsteemidesse; Maal on see saanud osaks eluringlusest. Süsiniku kujunemslugu on osa suurest narratiivist — kõige suuremast narratiivist üldse!“
Ühendkuningriigi ülikooli The Open University astronoomia vanemlektor Helen Fraser märkis ajalehele The Guardian antud kommentaaris, et see, kuidas kosmiline tolm tekib, areneb ja hävib, on jätkuvalt üks olulisemaid küsimusi astronoomias.
Fraser nentis, et uus uurimus annab tõepoolest mõista, et kosmoses on seniarvatust palju rohkem „rasvalaadseid“ molekule.
„Selle avastuse järelmid võivad aidata mõista, kuidas taolised rasvakübemed kokku kleepuvad ja planeete moodustavad, või isegi orgaanilise elu tekkeks vajalikke komponente planeetide pinnale "külvavad“,“ lisas ta.
Uurimuse tulemused ilmusid teadusväljaandes Monthly Notices of the Royal Astronomical Society.
