Kosmilised ründajad põrkuvad nüüdsest toimivale NASA eelhoiatussüsteemile

 (20)
Kosmilised ründajad põrkuvad nüüdsest toimivale NASA eelhoiatussüsteemile
musingsofabrit.wordpress.com

Planeeti välisohtude eest kaitsvast kosmoserelvastusest võib seni vaid ulmelisi unistusi heietada, kuid NASA on lõpuks ometi tööle saanud eelhoiatussüsteemi, mis ei sunniks meid alles pärast mõnd asteroiditabamust nõutult kukalt kratsima.

"Asteroid lendab mööda," oleks uudiseks, mis ajab juukseid püsti paljudel hirmunud lugejatel, kuigi tavaliselt on jutt mõne paarikümne- kuni paarisajameetrise kivikamaka möödumisest meist palju kaugemal kui paikneb Kuu.

Aga pühapäeval tuiskas meist jälle mööda üks 25-meetrine kivimürakas 600 000 kilomeetri kauguselt, mille kohta eelhoiatus saadi alles viis päeva ette.

Viie päevaga ei jõuaks kosmoserakettigi teele saata, aga see oli siiski esimeseks märgiks, et NASA uus "intruder alert" ehk siis ründajahoiatuse süsteem Scout siiski juba toimib. Varem poleks astronoomid seda kivi üldse ette näinud.

Scout on just sellise ohu jaoks välja töötatud automaatne ohutuvastuse tarkvara, mis võimeline kümne minutiga ka taevakeha edasise trajektoori ette nägema.

Ühest küljest saame me alles nüüd teada ohtudest, mis meie planeeti juba miljardeid aastaid saatnud ja mida varem vaid "langevate tähtedena" tähele pandud, ehk paanikasse sattuda on suhteliselt mõttetu. Samas on ka selge, et inimkond tahab tunda rahu, et selliste ohtude eest tuleks hoiatus siiski õigeaegselt ja nende vastu on ka võimalik astuda enne kui katastroof juhtunud.

Seotud lood:

Kivimürakad tuleb kirja panna

Probleem oli aga selles, et kolm aastat tagasi Tšeljabinskit tabanud ja purustusi tekitanud 17-meetrise läbimõõduga meteoriiti olid võimetud ette nägema isegi kõige tugevamad eelhoiatusssüsteemid.

Dinosauruste kivimürakas
Niisiis, praegu on teadlaste ja ennekõike meedia kindel veendumus, et dinosauruste väljasuremise põhjustas asteroiditabamus.

180 kilomeetri pikkuste ja 20 kilomeetri sügavusele ulatuvate purustusjälgedega Chicxulubi kraater Mehhikos igatahes viitab sellele, et kosmiline kivi, mis ligi 66 miljonit aastat tagasi selle tekitas, pidi olema vähemalt kümnekilomeetrise läbimõõduga.

Chicxulubist veel suuremaid auke tekitasid tabamused 2,0 ja 1,8 miljardit aastat tagasi, poole väiksema kraatri leiame Siberist (Popigai) 35 miljonit aastat tagasi.

Viimase 2000 aasta jooksul jooksul tekkinud suurim kraater (Wabar Saudi Araabias) on vaid sajameetrise läbimõõduga.

Ja kuigi ka NASA tegeles varem kõikide maalähedaste kosmosekivide kaardistamisega, on sellest alates pingutusi kahekordistatud.

NASA-l on USA kongressi mandaat kaardistada kõik Maa-lähedasel või ristuval orbiidil paiknevad enam kui kilomeetrise läbimõõduga maalähedased objektid (Near Earth Objects, NEO), aga nüüd pannakse kirja ka kõik enam kui 140-meetrised kamakad, mis teleskoobile silma hakkavad.

Tänaseks on NEO-sid kataloogi kantud juba enam kui 15 000, ehk nimekiri on kahekordistunud kolme aastaga. Neist enam kui 1700 on saanud juurde märkuse "potsentsiaalselt ohtlik."

Suurim neist, mis järgneva kahe kuu jooksul Maast mööda tuiskab, 4,8-kilomeetrise läbimõõduga 5143 Heracles, möödub 28. novembril küll 57,2 korda kaugemalt kui Kuu. Tegemist on 2011. aastal avastatud Apollo-tüüpi asteroidiga, mille orbiit ristub nii Merkuuri, Veenuse, Maa kui ka Marsi orbiitidega.

Kuid ükski nii suur mürakas pole juba pikemat aega tegelikult Maale ohtu kujutanud.

Suurim mürakas, mille tegelikku kokkupõrkeohtu Maaga on aastaks 2039, 2042 või 2089 ette nähtud, on selle aasta septembris avastatud 330-meetrine 2016 RQ41, ehk kuigi avastus tuli alles hiljuti, on selle ohuga meil veel vähemalt 23 aastat aega tegelda. Kokkupõrkeohu tabeliski on peamiselt vaid 10- kuni 40-meetrise läbimõõduga asteroidid.

Parem aga karta kui kahetseda.