Kosmiline unistus: tähtedevaheline laev valmis saada saja aastaga

 (23)
Kosmiline unistus: tähtedevaheline laev valmis saada saja aastaga
Ekraanitõmmis videost

Voyager 1-l kulus päikesesüsteemist väljumiseks 35 aastat, järgmise täheni jõudmine võtab aega 40 000 aastat otsa. Kiiremaid kosmoselaevu praegu ei ole, ulmefilmidest tuntud FTL (kiirem kui valgus)-mootoreid tegelikult pole leiutatudki, aga kaua sa ikka oma tähesüsteemi vang oled?

Houstonis peeti eelmisel nädalavahetusel juba kolmandat sümpoosiumi tiitli all "100 aasta tähelaev," algatajaks Jon Lomberg, kelle kavandatud kuldne infokandja ehib ka Voyager 1 külge. Lähemad plaanid on seotud sellega, kuidas teha infokandjaid kergemini loetavaks võõrastele tsivilisatsioonidele (kui neid üldse on olemas).

Aga niivõrd kaugesse aega ulatuvate plaanide jaoks on raske isegi raha leida, NASA on neile andnud seni vaid 100 000 dollarit, kaitsetööstuse agentuur DARPA miljoni.

Kaugem plaan on valmis saada tähelaev, mis suudaks saja aasta pärast viia inimesi teiste tähtedeni. Jeff Nosanov NASAst soovitab esmalt saata kümme kosmosesondi tähevahelisse ruumi, proovides neile kiirendust anda suurte päikesepurjede jõul (defitsiitse plutooniumkütuse asemel). Esimesed katsed algelise elektroonilise päikesepurjega on küll alles EstCube-1 abil hoogu saamas, NASA kavatseb suure päikesepurjega kosmoseaparaati katsetada novembris 2014.

Seotud lood:

Lähim täht Proxima Centauri asub küll 4,2 valgusaasta kaugusel, ehk sinna jõudmiseks poleks vaja isegi valguskiirust ületada (mis peaks Einsteini relatiivsusteooria kohaselt olema ka võimatu).

Teoreetiliselt püütakse ka ulmefilmides kirjeldatud liikumisvariante teostamiskõlbulikuks teha, aga seni pole olemas vahendeid tähtedevahelise ruumi ületamiseks inimeste eluajal.

Selge on see, et kui tulevased kosmoseaparaadid suuremat kiirendust ei saa (mis Voyageridele suudeti kaasa anda), siis pole ka tähtedevaheline lend just eriti usutav. Aga Nosanov on veendunud, et Päikessüsteemist suudaks kiirem kosmoselaev väljuda 35 aasta asemel juba 10-15 aastaga.

Järgmine täht, millest Voyager 1 oma teel mööduma peaks, on 17,6 valgusaasta tagune Gliese 445. Voyager 2 sihikul on aga 10,3 valgusaasta kaugusel asuv täht Ross 248. Mõlemal kulub nendeni jõudmiseks ligemale 40 000 aastat. Pioneer 10, millega tänaseks Maal side kadunud, on suunatud 68 valgusaasta kaugusele Aldebaranile, aga sinna jõuaks aparaat alles kahe miljoni aasta pärast. Pioneer 11 suunati aga Kilbi tähtkujusse, lähim täht seal asub 41,5 valgusaasta kaugusel. Seega ei ole nendelt aparaatidelt saadava infoga inimkonnal midagi peale hakata.

Järgmine aparaat New Horizons peaks jõudma Pluutoni 2015. aastal ja siis suunduma omakorda Päikesesüsteemist välja, selle sihik asub Amburi tähtkujus.

Inimkond võiks ju tuhandeid aparaate eri suunas liikuma panna, aga oodata 40 000 või kaks miljonit aastat nende tulemusi...? Selge on see, et tulevikus tuleb midagi palju kiiremat ja toimivamat valmis saada.

Kuu asub Maast 1,3 valgussekundi kaugusel, kuid ka kiireim aparaat New Horizons suudaks Kuuni jõuda kaheksa tunniga. Päiksesüsteemi välimiste planeetideni on neli valgustundi. Proxima Centaurini aga 4,2 valgusaastat.

Aga kosmosetööstus juba vaikselt unistab ka mehitatud lendudest sinna, peaasi, et see 80 000 aastat aega ei võtaks. Tähelaev 22. sajandiks on unistus, mitte veel eriti teostatav unistus.

Üks kosmosevisonäär, nimega James Benford, on küll arvutanud välja, et sajakilomeetrise laiusega päikesepurje abil oleks võimalik teiste tähtedeni jõuda tuhandeaastase lennuga, mis on juba palju lähemal suurele unistusele. Aga lende, mis kestaks enam kui 50 aastat, ei tasu kosmosetööstuses praegu isegi kaaluda.