„Kosmiline ajusündroom“ teeb pikemad mehitatud kosmoselennud tervisele üliohtlikuks

 (49)
„Kosmiline ajusündroom“ teeb pikemad mehitatud kosmoselennud tervisele üliohtlikuks
Kas skafander ikka kaitseb kiirgusohu eest?Reuters / Scanpix

Nagu poleks Marsile pääsemini niigi keeruline, leiavad California Irvine’i ülikooli teadlased, et kosmiline kiirgus võib avakosmosesse läkitatud astronautidel esile kutsuda dementsuse (vanadusnõtruse) sümptomeid. Katsed närilistega näitavad, et kõrge energiaga osakeste voog põhjustab „kosmilist ajusündroomi“ (ingl space brain), mida iseloomustavad närvisüsteemi pikaajalised kahjustused, tunnetusliku soorituse pärssumine ja otsustusvõime langus.

Kiirguses on juba ammu nähtud pidevat ja väga reaalset ohtu kosmosereisijaile; see on ka põhjus, miks rahvusvahelise kosmosejaama ISS meeskonnaliikmed on ametlikult klassifitseeritud kiirgustöötajateks. Pikaajaline kokkupuude kosmilise kiirgusega võib suurendada vähktõbedesse haigestumise riski, kahjustada immuunsüsteemi ning mõjutada isegi aju ja ülejäänud närvisüsteemi. Viimane asjaolu on eriti murettekitav, kuna on teada, et nt ajukasvajate vastast kiirgusravi saanud patsientidel võib ilmneda ränki neuroloogilisi sümptomeid, nende hulgas probleeme tunnetuse ja mäluga.

ISS-il viibivate astronautide jaoks tähendab kõrge kiirgusfoon eelkõige jaamas töötamise aja ja jaamale reisimise kordade piiramist. Väljaspool Maa magnetvälja kaitsvat kookonit, s.t kõikvõimalikel lendudel avakosmosesse on lood aga teistsugused. Nimelt kujunevad galaktilised kosmilised kiired pikkadel kosmoselendudel, s.h lendudel Marsile, vägagi tõsiseks ohuks. Need äärmiselt kõrge energiaga laetud osakesed, mis pärinevad allikatest väljaspool meie Päikesesüsteemi, võivad kosmoseaparaatide korpusest ja astronautide kehadest läbi kihutada, nagu poleks neid olemaski. Kui aga raskemad nendest osakestest, nt hapniku- ja süsinikuaatomite tuumad midagi tabavad, võivad need elusatele kudedele vahetult või kaudselt ränki kahjustusi tekitada.

Seotud lood:

Esimene mees avakosmoses Aleksei Leonov oleks 1965. aastal saanud peaaegu kuumarabanduse, kuigi põhjuseks polnud tingimata kiirgus:

NASA inimuuringute programmi raames matkis California Irvine’i ülikooli teadlaste töörühm kiirgusonkoloog Charles Limoli juhtimisel New Yorgis tegutseva Brookhaveni riikliku laboratooriumi juures NASA kosmilise kiirguse uurimise laboris kosmilist kiirgust maapealses osakestekiirendis. Kuna käepärase kvasari või plahvatava galaktika puudumisel on tõelist kosmilist kiirgust keeruline „tellimise peale“ tekitada, kasutasid uurijad tegelikkuses palju kõrgema energiatasemega, ent kergemate osakeste mõjude matkimiseks täielikult ioniseeritud hapniku ja titaani aatomite tuumasid.

Isaseid Wistari tõugu laborirotte mõjutati sellise kiirgusega neeldumisdooside juures 0,05–0,25 greid minutis. See on võrreldav kiirguse neeldumise määraga, mida peaksid taluma inimesed lendudel avakosmosesse; näiteks hinnatakse keskmise Marsi-lennu puhul inimkehas neelduvate kiirgusdooside suuruseks 400–900 millisiivertit. Kuna katse eesmärgiks oli uurida kiirguskahjustusi, ei üritatud katseloomi kiirguse eest kuidagi varjestada.

Pärast kiiritamist toimetati katserotid tagasi Limoli laborisse California Irvine’i ülikoolis, kus neid vaadeldi 24 nädala jooksul ning allutati nii meditsiinilistele kui ka käitumistestidele, mille raames hinnati kiirguse tekitatud mõjusid. Selgus, et kahjustused olid reaalsed ja nende tagajärjed mõjutasid rotte veel ka kuus kuud pärast kiiritamist (suhteliselt nõrga kiirgusega).