Kolmandat tüüpi kuukulgur, hiinlased saadavad detsembris juba teele

 (2)
Kolmandat tüüpi kuukulgur, hiinlased saadavad detsembris juba teele
Reuters / Scanpix

Nagu seitsmekümnendad oleks tagasi. Hiina kosmoseprogramm edeneb parajas vaikuses, et siis jälle suuremast läbimurdest teatada. Aga praeguseni käivad hiinlased ikka neid jalajälgi pidi, mida NSV Liit ja USA juba seitsmekümnendatel maha jätsid.

Hiina kavatseb detsembris panna kosmoseraketiga teele oma kuukulguri Yutu, ja kindel on ka see, et kosmoseraketiks on Long March 3B ja sondiks, mis kulguri Kuu peale maha paneks on Chang'e-3.  Just Chang'e on hiinlaste pärimuses kuujumala nimeks, Yutu aga tähistab jänesepilti, mida traditsiooniliselt on Kuu pinnavormides nähtud. Maandumiskohaks oletatakse olevat Sinus Iridum.

Venitada hiinlastel ka enam ei anna, sest India tahab oma kulguri Chandrayaan-2 Kuu pinnale toimetada juba järgmisel aastal. Aasia riikide võidujooks kosmosesse on ju järjest kiirenenud.

Kuukulgureid võib meie kaaslase pinnalt juba ridamisi otsida:

Lunohod

Lunohod-1 pandi N Liidu kosmosetööstuse poolt Kuu Mare Imbricumi pinnale maha 1970. aasta detsembris, ja ta sõitis edukalt seal ringi, kuni side temaga kaotati 1971. aastal. Alles 2010. aastal õnnestus ühel astronoomil ta Kuu pinnalt jälle üles leida. Lunohod-1 jõudis maha sõita 10,5 kilomeetrit, edastada Maale 20 000 fotot ja ka küllaldaselt muud andmestikku.

Wikimedia commons

Lunohod-2 pandi Kuu peale maha jaanuaris 1973 ja ta töötas seal kuni maini 1974, olles maha sõitnud 37 kilomeetrit ja edastanud juba üle 80 000 pildi. Ka tema asukoht, Le Monnier' kraater on Maale nähtaval Kuu poolel ja juba aastakümneid tagasi uinunud olekusse langenud kuukulguri asukoht on täpselt teada. Omandiõigus sellele kulgurile müüdi küll mõni aeg tagasi oksjonil maha.

Filmimaterjal Lunohodist on tehtud Maa peal, sest Kuul pole jälgivaid kaameraid kuskilt võtta:

LRV ehk Lunar Roving Vehicle

NASA on Kuu pinnale maha pannud ja sinna jätnud kolm kuubagi, millega Apollo viimaste missioonide astronaudid seal ka lõbusõitu tegid. Kulguritel omaette nimesid ei olnud, aga Apollo 15 kuukulguriga püstitas Eugene Cernan 1971. aastal ka kiirusrekordi Kuu peal, 18 km/h.

Apollo 15 kuukulgur. NASA/Dave Scott

Kolme kuukulguri läbi sõidetud vahemaaks jäi vastavalt: Apollo 15 kulguril 27,8 km, Apollo 16 kulguril 26,5 km, Apollo 17 omal aga 35,9 km. Kõik neist jäid maha Kuu nähtavale küljele, esimene kohta nimega Hadley–Apennine, teine Descartes' kõrgendikele, ja kolmas kohta nimega Taurus Littrow.

Apollode maandumistel oli üks mees juhiks ja teine kaamerameheks:

Kõik viis kuukulgurit on seega meile nähtaval Kuu küljel, kuigi nad on liiga pisikesed, et Maal oleva teleskoobiga võiks neid üles leida. Lunohod-3 jäi Kuule saatmata, rahapuudus jättis seitsmekümnendatel ära ka Apollo 18 Kuu-lennu.