Kiirgus tapab? Pikad lennud kosmoses võivad astronaute-kosmonaute lolliks muuta

 (21)
Kiirgus tapab? Pikad lennud kosmoses võivad astronaute-kosmonaute lolliks muuta
Kosmosekõnnil saab astronaut veelgi rängema doosi kiirgust.Reuters / Scanpix

Ka teadusmaailmas on alati paanika külvajaid. Üheks selliseks hirmulooks on kosmiline radiatsioon, mis eriti Marsile lendajaid kimbutab ja nende tervisele mõju avaldab. Väidetakse, et kosmiline kiirgus tapab, kuigi fakte selle väite kinnituseks veel ei ole.

Kosmoses on inimesed käinud juba enam kui pool sajandit, mille jooksul on katsetatud ka pikemat aega elamist kosmosejaamades, samas kui kaugeimad lennud on inimese viinud vaid teisele poole Kuud.

Teada on ennekõike kaaluta oleku ja kõikuva õhurõhu mõjud - luude hõrenemine, musklite, eriti jalalihaste närbumine, tasakaalu- ja orientatsioonihäired, probleemid punaste vereliblede ja vererõhuga, immuunsuse nõrgenemine, kroonilised väsimus, peavalud ja seljavalud. Radiatsiooni mõjusid on küll ammu teatud, aga alles pikemate, ennekõike Marsi-lendude päevakorda tõusmine on sellest suurema numbri teinud.

Järjekordses uurimuses kinnitab nüüd California Irvine'i ülikooli teadlane dr. Charles Limoli, et pikem mitmeaastane lend Marsini ja tagasi võib tõsiselt kahjustada astronautide võimet omandada ja kasutada teadmisi, mälu ja tähelepanuvõimet, kogu kesknärvisüsteemi, sisuliselt tehes astronautidest-kosmonautidest-taikonautidest (või kes iganes just lennul osalevad) pikema lennu ajal lollimaid kui nad teele asudes olid. Probleemiks kujuneb see aga siis, kui missioonile vajalikeks tegevusteks inimene enam suuteline ei ole.

Seotud lood:

Põhjuseks just kosmilise kiirguse pikemaajaline mõju. Kiirguse mõju on kumuleeruv, ja kaks-kolm aastat pisikeses, ka kiirguse eest raskesti kaitstavas kosmosealuses veedetud aeg selgelt peaks tervisele mõju avaldama. Limoli on radiatsioonionkoloogia professor, ehk kiirguse mõjudest peaks ta tõesti palju teadma. Tema järeldused tuginevad paraku pigem testidele laborites närilistega, keda kiiritati ioniseeritud hapniku ja titaani osakestega.

Kuna inimese aju on oluliselt suurem, siis pidi ka väljaanne Gizmodo nentima, et ta järeldused tegelikult siiski inimestele üle kantavad ei ole. NASA ei saa selliseid muresid siiski eirata ja neid on tõsiselt arvesse võetud just uute skafandrite väljatöötamisel.

NASA kirjeldab, et kosmiline kiirgus erineb maapealsest oluliselt, kuna tähtedevahelises ruumis peaaegu valguse kiirusel liikuvatest aatomitest on rebitud ära kõik elektronid ja aatomitest jäävad järgi vaid tuumad, mille ionisatsioon võib otseselt kahjustada inimeste rakkudes olevaid aatomeid. Kosmiline kiirgus sisaldab kolme liiki: osakesi, mis takerdunud Maa magnetvälja, osakesi, mis paiskuvad välja päikeseloidetega ja osakesi, mis tabavad meid väljaspoolt Päikesesüsteemi.

NASA rahastab ka selle valdkonna uurimusi, kuna nad ise nendivad, et nad ei tea radiatsiooni mõjudest inimesele suurt midagi. Aga mures ka ei ole:

Rekordimehed elavad siiani

Aga ikkagi. Seni pikim järjest kosmoses viibimine oli Valeri Poljakovi 1994-1995 kosmosejaamas Mir veedetud 437,7 ööpäeva. Kahe lennuga on ta kosmoses olnud kokku 678 päeva. Veelgi enam on kolme lennuga 1992-1999  kosmoses 747 päeva veetnud Sergei Avdejev. Nende tervislikust seisundist pole palju teada, aga igatahes on nad siiani elus. Tapvaks kosmiline radiatsioon neile ei saanud.

Kosmosejaamas saadakse kuuekuise viibimise jooksul kätte kiirgusdoos 80 - 160 millisiivertit, ohtu suurendab küll päikeseloite kätte jäämine või kosmosekõnd. Kuu-lennul saadi kätte veelgi suurem doos, Marsi-lennul võiks see ulatuda lausa siivertini.

Fukushima tuumajaama puhastamisel osalenud töölised said aga esimese kahe aastaga kätte vaid 13,9 millisiivertilise doosi. Võimalik Alzheimer on astronautide jaoks seega kaugem mure, samas pole otseselt teada, et keegi neist kiirgustõve kätte surnud oleks. Hilisema vähktõve oht on kosmoses oluliselt suurem. Sooline ebavõrdsus tuleb ka mängu, sest ilmneb, et naised kannatavad vähem kiirgust kui mehed.

Apollo-lendudel käinud astronautidest on teadaolevalt vähki surnud kaks, enamik neist hiilgab siiani pigem pika elueaga. Ilmneb ka, et NASA vaimustus näiteks kuldpaberi ja muude, võimalikult õhukeste kihtide vastu kosmoselaevade katmisel on andnud siiski tugeva kaitse astronautidele.