Suured gaasipilved ja tähed langevad musta auku. Need neelatakse tervenisti alla, sest musta augu gravitatsioon on nii tugev, et mitte miski – isegi valgus – ei pääse sealt enam iial välja, kirjutab ajakiri Imeline Teadus.

Järsku lõpeb õgimine. Must auk ei saa rohkem mateeriat alla kugistada, sest selles oleva aine tihedus on juba nii suur, et seda ei ole võimalik rohkem kokku suruda. Seepea­le pöörab must auk end pahupidi ja sülgab kogu oma sisemuse universumisse, muutudes musta augu vastandiks – valgeks auguks.

Kui must auk neelab ainet, millel pole teiselt poolt sündmuste horisonti enam võimalik välja pääseda, siis valgesse auku ei saa, vastupidi, miski siseneda ega „kukku­da“, sest selle sees on rõhk nii kõrge, et kõik paisatakse ilmaruumi tagasi.

Nii väidab uus tähelepanuväärne hüpotees valgete aukude kohta, mille olemasolu pole veel kinnitatud. Selle paikapidavust hakatakse nüüd uurima uudse raadio­teleskoobi CHIME abil.

See teleskoop aitab astronoomidel analüüsida tuhandeid kosmilise raadiokiirguse sähvatusi, mille allikaks võivad olla valged augud. Kui valgete aukude olemasolu õnnestuks tõestada, pööraks see kogu senise astronoomia pea peale.

Mustad augud jõudsid meie teadvusse koos Einsteini üldrelatiivsusteooriaga, mis kirjeldab gravitatsiooni kui aegruumi nelja­mõõtmelist kõverust. Aine, õigemini selle mass, kõverdab aega ja ruumi enda ümber ning tõmbab sellega ligi muud ainet ning selle massi. Mida suurem on mass, seda suurem on aegruumi kõverdumine. Mustad augud neelavad nii kõik enda ümber.

Valgeid auke pole kunagi vaadeldud, kuid silmuskvantgravitatsiooni teooria kohaselt on need olemas. See teooria on katse ühildada Einsteini üldrelatiivsus­teooriat kvantmehaanikaga, mis kirjeldab aatomite väikseimaid ehituskive.

Kvant­mehaanika seaduste järgi on ruum kõikjal ühesugune, kuid relatiivsusteooria järgi selle geomeetria muutub - suure massiga objektid, nt mustad augud, kõverdavad seda.

Loe pöörase teooria kohta lähemalt jaanuari Imelisest Teadusest!