Jupiter ja Exoliner - Lockheed Martin püüab Marsi-lennule tagaukse kaudu NASA raha saada

 (2)

CRS-2 (Commercial Resupply Services 2) tähistab NASA avalikku hanget, et leida järgmisi vedajaid rahvusvahelise kosmosejaama varustamiseks, lisaks senistele kahele erafirmale Orbital ATK ja SpaceX. Lennukitootja Lockheed Martin tuli aga nüüd lagedale oma lahendusega, mis vaatab kosmosejaamast oluliselt kaugemale - Kuule ja Marsile.

Lockheed Martin ehitaks 2018. aastaks uut tüüpi kosmosepuksiiri Jupiter, mis võimaldaks kosmoselennule saata varustusmooduli, nimega Exoliner. Projekt esitati küll NASA kosmosejaama varustamise konkursile, aga tegelikud ambitsioonid vaatavad märksa kaugemale, on ju Lockheed Martin pannud õla alla ka Mars One marsikoloonia projektile. Jupiter on selgelt mõeldud kestma tulevikus ka pikematel avakosmoselendudel. Exolinerit saaks kergesti ka mehitatud lendude mooduliks kohandada. Ja ta on välja töötatud, nii, et seda oleks võimalik ühendada ka NASA enda mehitatud kosmoselaevaga Orion.

Kosmosepuksiir Jupiter oleks korduvalt tangitav, Exoliner aga esialgu mehitamata kaubaveoalus, mis võimaldaks viia viis tonni rõhu all olevat ja 1,5 tonni tavalist varustust kosmosejaamale. Korduvkasutatavaks neid siiski mõeldud ei ole, nii nagu senised kaubaalused, peaks Jupiter ja Exoliner hävinema koos kosmosejaamast kaasa võetud prügiga Maa atmosfääri naasmisel. Nime sai puksiir väidetavalt ühe veduri järgi, mis 1869. aastal esindas esimese kogu Ameerikat läbiva raudteeliini avamist.

Seotud lood:

CRS-2 raames konkureerivad Space X-i ja Orbital ATK seniste transpordilaevadega nüüd juba selgelt ka Boeing, Lockheed Martin ja Sierra Nevada. NASA peaks otsuse, kes järgmisena kosmosejaama varustavad, langetama juunis.

Lennukitootja Lockheed võib oma ajalugu lugeda 1912. aastast peale, selle rajajatest vendadest üks, Allan Loughead pidas hiljem äriedu nimel vajalikuks 1926. aastal nii firma nime kui ka oma perekonnanime Lockheediks muuta. 1995. aastal liitus see kontsern teise lennunduse ja sõjandusega seotud ettevõttega Martin Marietta (mis luges oma asutamisaastaks samuti 1912. aastat).

Nii sündis maailma suurimaid sõja-, lennundus- ja kosmosetööstuse kontserne Lockheed Martin. 2009. aasta seisuga tuli kolmveerand selle tuludest peamiselt Pentagoni tellimuste pealt (näiteks hävituslennukite F-22 ja F-35 väljatöötajana), uuemal ajal on aga USA oma kaitsekulutusi sunnitud mõnevõrra koomale tõmbama. Ja nii vajab 116 000 töölisega Lockheed Martin uut turgu.

Juba 2013. aasta detsembris sõlmis Mars One kokkuleppe Lockheed Martiniga, et välja töötada Marsi-maandur, sealse tulevase inimeste koloonia varustamiseks kõige eluks vajalikuga. Ja ilmselgelt loodab Lockheed Martin nüüd oma ideede taha saada ka NASA rahastust.

Kosmosevallutuse osas pole Lockheed sugugi uustulnuk, juba 1953. aastal loodi nende haru, mis tegeles kosmoselennukite X-17 ja X-7 väljatöötamisega. Rakettide (ballistilised raketid Polaris, hiljem ka kosmoseraketid Titan jt) väljatöötamisega tegeldi 1956. aastast alates. RM-81 Agena oli NASA kosmoserakettide ülemine järk, mida Lockheed ehitas aastail 1959-1987. Ja nii osales Lockheed aastaid ka luuresatelliitide saatmises Maa orbiidile. Mullu jõudis Marsi orbiidile aga Lockheed Martini ja NASA koostöös valminud satelliit MAVEN.

Niisiis, kui Lockheed Martin oma videos esitlebki tulevast - ISS-i / Kuu / Marsi - kosmoselaeva kui suurimat murrangut tehnoloogias alates raudteede tulekust, siis tegelikult on nad seda murrangut juba aastaid ette valmistanud. 2018. aasta võiks aga tõesti saada aastaks, mil nende abil oleks võimalik inimestel esimesena mõnel teisel planeedil jalg maha panna. Kui mitte nende moodulis istudes, siis vähemalt sealt varustust võttes.