Näiteks: üldiselt on seni arvatud, et Jupiteri tuum on üsna tihke ja jääb massilt 1-10 Maa massi vahemikku või siis polegi planeedil tuuma. Uute andmete põhjal võib aga arvata, et tuum võib olla hoopis palju suurem ja omamoodi pehme, ebaühtlase, seguneva või "karvase" konsistentsiga.

Täna ilmus Jupiteri teemadel ajakirjas Science kaks erinevat teadusuuringut. San Antonio uurimisinstituudi teadlane Scott Bolton ütleb, et kosmoseaparaadi saadetud andmed planeedi gravitatsiooni kohta ei lähe seniste teooriatega kuidagi kokku. "Planeedil paistab olema ebaühtlane tuum, mis on palju suurem, kui keegi seni arvanud on," ütles Bolton. Osa sellest võib olla lausa lahustunud.

Jupiteri tuuma olemuse välja selgitamine on üks Juno missiooni peamisi ülesandeid. Tänu sellele on võimalik teada saada planeedi sünnilugu, mis omakorda annab lisateadmisi kogu Päikesesüsteemi tekke kohta, ütlesid missiooniliikmed.

Muuhulgas on tänu Junole nüüd nähtud ka seda, et planeedi pooluste läheduses möllavad võimsad tormid ja tsüklonid, viimastest on mõni lausa läbimõõduga kuni 1400 km. Pilt on võrreldes Saturni poolustega täiesti erinev. Teada on nüüd ka see, et Jupiteri magnetväli on kaks korda tugevam sellest, mida erinevad mudelid prognoosid. Et magnetväli on ebaühtlane, oletatakse, et erinevalt Maast, mille magnetvälja genereerib vedelast rauast tuum, on Jupiteri magnetvälja tekitajaks protsessid, mis on oluliselt planeedi pinnale lähemal.

Juno pardal on kaheksa teadusinstrumenti, uurivad planeedi struktuuri, koostist, selle gravitatsiooni ja magnetvälju. Suurema osa infost kogub elliptilisel orbiidil olev sond Jupiteri poolustest üle lennates. Sellised ülelennud toimuvad iga 53,5 päeva tagant. Praeguseks on Juno sooritanud vaid viis orbiiti ümber Päikesesüsteemi suurima planeedi, kokku on neid plaanis 33.