Selle aasta veebruaris tuvastasid TESSi kaamerad, et ühe tähe heledus muutub korraks iga 3.9 päeva tagant. See on viide asjaolule, et tähe ümber tiirutab planeet. Kui planeet mõõdub meie poolt vaadatuna tähest, siis varjab see korraks osa tähe valgusest ära, mis paistab heleduse muutusena.

TESSi ülesanne ongi "põnevamad" tähed ette näidata ja astronoomid hakkavad sealt siis planeete otsima. Seejärel tuleb planeedi olemasolu muude meetoditega tuvastada ja asja lähemalt uurima hakates leidis NASA sealtsamast süsteemist veel kaks planeeti, mis ümber oma "päikese" tiirutavad.

Tähe nimi on GJ 357 ning see on Päikesest ca kolm korda väiksem ja 40% jahedam. Täht ja selle päikesesüsteem asub meist 31 valgusaasta kaugusel Hüdra tähtkujus ning kõige intrigeerivammaks teeb avastuse see, et üks planeetidest asub elukõlbulikus tsoonis selle tähe ümber.

Planeet, mille jälje TESS üles korjas, on GJ 357 b, mis on umbes 22% suurem kui maa ja selle pinnatemperatuur on umbes 254 kraadi. Teadlased kirjeldavad seda planeeti kui "kuum Maa," kuigi sellel ei saa eksisteerida elu.

Kui täpsemalt vaatama hakati, leiti et GJ 357 b ei ole üksinda. Seal on kaks planeeti veel ja neist erutavaim on oma tähest kõige kaugemal orbiidil tiirutav GJ 357 d.

See asub oma tähe ümber oleva elukõlbuliku tsooni välimises osas, kus see saab tähelt sama palju energiat, kui Mars saab meie Päikeselt. Kui planeedil on atmosfäär, võib see sellisel kaugusel siduda piisavalt soojust, et vedelikud saaksid selle pinnal eksisteerida.

Planeet on vähemalt 6.1 korda raskem kui Maa ning see teeb tiiru ümber päikese 55,7 päevaga ja selle teekond kulgeb tähele on umbes 5 korda lähemalt kui Maa Päikesest tiirutab.

Kuigi planeedi suurus, atmosfääri olemasolu ja koostis on (VEEL!) teadmata, võib sellise massiga kivine maailm kuni kaks korda Maast suurem.

selle väikese päikesesüsteemi kolmas sõsarplaneet on GJ 357 c. Keskmine planeet, mis on maast ca 3.4 korda raskem ja teeb ringi ümber tähe 9.1 päevaga. See planeet on natuke jahedam kui 357 B, aga soojem kui 357 D - umbes 127 kraadi.

Teadustöö, mis avastust kirjeldas, avaldati 31. juulil ajakirjas Astronomy & Astrophysics.