Jälle nurjus Vene kosmoseraketi start, seekord on sunnitud sajatama mehhiklased

 (49)

Proton-M tüüpi kanderaketid on praegu ühed enim kasutatavad vahendid suurte satelliitide orbiidile toimetamiseks. Stardi hind enam kui sada miljonit dollarit on kallim konkureerivaist Falcon 9, kuigi odavam Ariane 5 ja Atlas-rakettidest.

Laupäeval Mehhiko sidesatelliidi hävingu kaasa toonud rike ilmnes Baikonurilt teele saadetud Proton-M-raketi kolmandas järgus, mis pidi tehiskaaslase toimetama esialgselt 180 kilomeetri kõrgusele. Kaheksa minutit pärast starti rakett aga purunes, ning selle ja lastiruumis olnud tehiskaaslase rusud, kui nad just kõik atmosfääris ära ei põlenud, kukkusid alla varasema Tšita oblasti aladele.

Venemaa jaoks on Proton-M praegu ainus vahend, et toimetada orbiidile suuri tehiskaaslasi. Toimub see Kasahstani Baikonuri kosmodroomilt, mille rendiks annab Venemaa stepiriigile 115 miljonit dollarit aastas. Samal ajal maksab iga raketi start sealt enam kui sada miljonit, tehes Proton-M rakettidest küll kallimad, kui näiteks SpaceX-i konkureerivad kosmoseraketid Falcon 9, aga nende mahutavus on väiksem.

Mehhiko 2010. aastal asutatud kosmoseagentuuri jaoks oli vastulöök ilmselt eriti ränk. Boeing oli nimelt sõlminud miljardidollarilise kokkuleppe Mehhiko võimudega, et välja töötada kolmest satelliidist koosnev MexSat-sidevõrgustik, esimene neist sidesatelliitidest, MexSat-1 nüüd aga hävines. Teine ootab starti USA raketiga Atlas.

Seotud lood:

Juba 2013. aastal võeti Venemaa kosmosetööstuses ette suurpuhastus, sest kosmoserakettide startidel ilmnes liiga palju õnnetusi, ometi hävines ka mullu stardil kolm just Proton-M-raketi küüdis olnud satelliiti. Kuigi reorganiseerimiste ülesandeks oli õnnetustest lahti saamine, tundub, et tegelikult pole midagi muutunud.

Niivõrd sagedasi altminekuid pelgalt ajude äravooluga Venemaa kosmosetööstusest ei seleta, taustaks peab olema siiski juba nõukogude ajal krooniliseks muutunud töökultuur, mis sisaldab liiga palju praakdetailide tootmist. Võimud on juba mitu aastat kahtlustanud ka otsest sabotaaži.

Kokku on sajast Proton-M stardist lõppenud katastroofiga kümme, kolm neist vigade tõttu raketis endas, kuus seetõttu, et kiirendusblokki Briz-M tabas rike orbiidil ja kallis koorem ei leidnud kunagi õiget kõrgust. Ühel korral oli rakett pandud liiga täis kütust, et ta osutus orbiidile jõudmiseks ka liiga raskeks. 2013. aastal nurjus üks start kümnest, mullu üks start kaheksast, tänavu siis üks senisest kolmest. USA-s nurjus mullu vaid ühe Orbitali Antares-raketi start.

Proton-M kujutab endast 58,2-meetrist kosmoseraketti, läbimõõduga 4,1 meetrit, mis stardihetkel kaalub 705 tonni, kütusena kasutab aga lämmastiktetroksiidi (N2O4) ja ebasümmetrilist dimetüülhüdrasiini (UDMH). Keskkonnakaitsjad väidavad, et nende kütuste põletamine atmosfääris külvab kogu Kasahstani üle happevihmadega, põhjustades selget kahju loodusele. Venemaa eitab selliseid kahjusid, nagu tavaliselt.

Laupäeval tabas järgmine rike ka rahvusvahelist kosmosejaama varustavaid Progress-kosmosealuseid. Progress M-27M teatavasti ei jõudnud kosmosejaamani aprilli lõpus, hävinedes selle asemel atmosfääris, nüüd aga ei suudetud käivitada juba veebruarist kosmosejaama küljes oleva Progress M-26M mootoreid. Aga see kaubaalus on vaja siiski Maa peale tagasi lähetada.