Lääs on olnud, osalt ka põhjendatult skeptiline igasuguste Iraani programmide suhtes, kuna tuumaenergia väljatöötamist seostatakse sooviga tuumarakette luua, kosmoserakettide katsetusi on seostatud ka sõjalise raketindusega. Igatahes 2009. aastal sai Iraanist riik, mis on võimeline ka omal jõul rakette kosmosesse saatma.

Kui me usume Teherani, siis eelarvamused on ülekohtused. Kosmoseagentuur oli seal loodud juba 2004, ning nad said juba jätkata sealt, kuhu oli jõutud kontinentidevahelise Shahab-3 raketi arendamisel. Seekord siis rahumeelsel eesmärgil.

Safir-raketiga viidi 2009. aastal orbiidile telekommunikatsioonisatelliit Omid, ja kuigi sealne kosmoseprogramm pole jäänud tagasilöökideta, on kosmosevallutus jätkunud jõuliselt.

Veebruaris 2010 saadeti orbiidile Kavoshgar-3 rakett, mis viis üles ja tõi elusalt maa peale tagasi ühe närilise, kaks tuvi ja mitmeid ussikesi. Iraan oli kuues riik, mis saatis elusolendeid kosmosse.

Septembris 2011 üritati sama korrata elusa ahviga, aga lend nurjus ja lennule pandud reesusmakaak sai ilmselt surma. Iraan peatas ajutiselt igasugused lennud elusloomadega, kuid mais 2012 anti selleks uuesti luba.

29. jaanuaril 2013 teatas Iraan, et on suutnud Pishgam raketiga viia orbiidile ja tuua elusalt tagasi ka ahvi. On ka neid, kes Iraani teateid ei usu, aga meil pole ka alust väita, et Teheran oleks valetanud.

Ja nüüd on kuulutatud, et järgmiseks Iraani astronaudiks peab saama pärsia kass. Esimene inimene peaks seniste kavade kohaselt Iraanist orbiidile jõudma 2018. aastal.