Ka KRUSTY (Kilopower Reactor Using Stirling Technology) nime all tuntud reaktorid kasutavad energia saamiseks Uraan-235 isotoopi ning suudavad pakkuda maksimaalselt 10 kW suurust nominaalvõimsust vähemalt 10 aastat järjest, kuid maksimaalselt räägitakse lausa kuni 12-15 aastast. NASA hinnangul on see pea poole võrra rohkem, kui tegelikult jaamade ülal pidamiseks tarvis on.

Esimest korda mainis NASA, et tegeleb sellise reaktori väljatöötamisega 2015. aastal, kuid eelmisel aastal ja sellel suvel läbi viidud testid näitasid, et tehnoloogia on kasutuselevõtuks valmis. Testide käigus kontrolliti muuhulgas, et reaktorid peaksid vastu kosmoses valitsevatele keerulistele tingimustele.

"Ma ootan, et Kilopoweri projekti elektrijaamad saaksid olema osaks tulevastest Marsi ja Kuu jaamade elektrisüsteemidest," ütles NASA esindaja Jim Reuter pressile. Praeguse kava kohaselt plaanitakse süsteem esmakordselt kasutusele võtta 2020. aastaks.

Miks just tuumaenergia?

Võib ju öelda, et palju mõistlikum oleks kosmoses kasutada päikeseenergiat. Tegelikkuses pole seda teinud pea ükski kosmosesõiduk - valdav osa praegustest kosmosesondidest sh näiteks uued New Horizons ja Cassini sondid on elektrienergia allikana kasutanud plutoonium-238 isotoopi.

Põhjuseks on see, et sellisel moel saavad sondid ja uurimisjaamad ning ka Kuu- või Marsijaamad olla vähem sõltuvad välisteguritest. Näiteks Kuul on tiirlemisperiood 27 päeva, mis tähendab, et osa taevakehast on pidevalt varjus ning seal näiteks päikeseenergiat kasutada ei saaks. Marsil oleks päikeseenergia kasutamine teoreetiliselt võimalik, kuid nõuaks hiiglasliku "päikeseenergiavöö" ehitamist, mis ulatuks ümber terve planeedi.