Hiina pealetung kosmoses - püüd vastutada või liigne ambitsioon?

 (2)

2015. aastal toimunud Rahvusvahelise Astronautika Kongressi (IAC) suurriikide kosmoseagentuuride juhtide paneelistungil Jeruusalemmas oli rõõm tõdeda, et Kuule ja Marsile minemise plaanidest rääkis Hiina ühes ruumis teiste agentuuridega juba üsna konkreetses kõnevormis. Järgnevalt heidame pilgu Hiina kosmoseprogrammi senistele saavutustele ning tulevikuplaanidele, millest nii mõnigi mängib olulist rolli terve inimkonna jaoks.

Analüüsib Eesti kosmosebüroo

Kas Hiina võtab siin suuremat vastutust globaalse arengu eest või näitab ainult oma ambitsiooni, ei paista üheselt veel selge olevat.

Hiina kosmoseprogrammi algusajaks võib pidada 1950. aastaid, mil alustati ballistiliste rakettide arendamisega, vastukaaluks USA-st ja omaaegsest Nõukogude Liidust tulenevale tajutavale ohule. ICBM-id (kontinentidevahelised ballistilised raketid) arendati ka 1980. aastaks välja, mil rakett tabas katsetustel 9300 km kaugusel asuvat märki. Selle tagajärel sai Hiinast riik, millel on oma ligipääs kosmosesse. Võis öelda, et Hiina oli teinud oma esimese sammu pikal teekonnal kosmosesse. Selle mõttetera järgi sai nimetuse ka Hiina kanderakettide (k.a kommertsiaalseks otstarbeks arendatavate rakettide) programm - "Long March" (tõlkes "pikk marss")

Seotud lood:

Hiina kanderakettide perekond on läbi aegade sisaldanud sõidukeid, mille kandevõime Maa-lähedasele orbiidile (LEO) algab 300 kg-st (Long March 1) ning lõpeb 130 000 kg-ga (Long March 9). Tõsi, LM9 on täna veel joonistuslaual ning on planeeritud kasutusse võtta 2020. aastate alguses, mil see peaks toetama Hiina mehitatud missiooni Kuule 2029. aastal. Samuti peab see suutma Kuu transferorbiidile saata ühekorraga ca 50 000 kg raskuse lasti.

Kui vaadata (suur)riikide seniseid kosmose teekondasid üldiselt, siis nendes võib täheldada teatud sarnaseid jooni. Esimeseks sammuks millegi poole liikumisel on kindlasti hea mõte koostada struktuurne plaan. Antud juhul oleks selleks riigi kosmosestrateegia koostamine ning selle sidumine pikaajalise eelarvega koos teiste olulisemate riiklike poliitiliste eesmärkidega.

Teine samm oleks suurriigi puhul kindlasti kosmosesse oma ligipääsu tekitamine kanderakettide arendamise kaudu. Kolmandaks sammuks on inimese saatmine kosmosesse, mis Hiina puhul juba saavutatud on. Hiina saatis oma esimese kosmonaudi Yang Livei kosmosesse 2003. aastal, 2008. aastal väljus esimene Hiina kosmonaut ka avakosmosesse.

Ülevaade Hiina kanderakettide laevastikust "Long March". Foto: historicspacecraft.com 2013.

Sellest järgmine loogiline samm on inimese püsivalt kosmoses viibimine (Hiina kosmosejaama programmist tuleb allpool ka rohkem juttu) ning kõige viimaseks sammuks on teiste taevakehade külastamine kuni nende püsiasustamiseni välja.

Selliste peatükkide olemasolu on tavalisele vaatlejale ilmselge ilma Hiina kosmosestrateegiat lugemata. Kui kaua on aga mõtet Hiina maksumaksjat koormata inimkonna jaoks suure tähendusega projektide dubleerimise kaudu, seda otsustavad kunagi ilmselt Hiina maksumaksjad ja poliitikakujundajad koos. Selge on aga see, et juba tänaste saavutuste näol on Hiina rääkinud endale auväärse koha maailma kosmoseriikide laua taga.

Hetkel jääb üle loota, et suurte, inimkonna jaoks oluliste projektide puhul, nagu püsivalt Kuule ja Marsile minek, võtavad maailma kosmoseriigid asju ühe rohkem siiski ühiselt ette, tõstes planeedi huvid rahvuslikest huvidest ettepoole. Ära määrib märkimist ka asjaolu, et kui USA 1990. aastatel Rahvusvahelise kosmosejaama ISS programmiga alustas, ei kutsutud Hiinat projektis osalema. Tänaseks oleme näinud, et selline käitumine viis Hiina aga oma kosmosejaama arendamiseni.

Hiina ja suured kosmoseavastused

FAST (The Five-hundred-meter Spherical Telescope) Hiina keeles Tianyan (tõlkes "Taevalik silm" asub Hiinas ning on oma 500-meetrise diameetriga. Sellest uuringuteks efektiivselt kasutatav läbimõõt on ca 300m. Seni suurima läbimõõduga raadioteleskoop on alates 1963 aastast töös Arecibos Puerto Ricos, ning selle füüsiline läbimõõt on 305 meetrit.

FAST poolt opereeritavate sageduste vahemik on 70MHz kuni 3,0 GHz. Apertuur koosneb 4450st kolmnurksest paneelist, millest igaüks külje pikkusega 11m. Antenn on 140m fookuskaugusega ning võimaldab 113 kraadise lainurga ulatuses vaadelda taevast +/- 40 kraadi seniidist. Antenni suunatäpsus on 8 kaare sekundit. Eriti suurt tähelepanu on pööratud vesiniku aatomi lainepikkuse ja sellega külgnevate sagedusalade uurimisele vahemikus 1,23 - 1,53 GHz, mille tarvis on Hiina ja Austraalia teaduste akadeemiad pannud pead kokku ning ehitanud 19 kiirega vastuvõtja.

Maailma suurima läbimõõduga raadioteleskoop. Foto: FAST 2016.

Uurimisasutuse ümber peab valitsema täielik raadioeetri vaikus, mille saavutamiseks kolitakse ümbruskonnast ligi 10 000 inimest mujale, makstes kõigile ka riiklikku kompensatsiooni. FAST projekti alustati 2011. aastal ning selle eelarve on ca 260 milj USD-d. Selle kohapealne ostujõud on aga kindlasti kordades suurem, võrreldes Euroopas või USA-s harjutud hindadega, kuigi oluline osa vajaminevast tehnoloogiast on kindlasti välisriikidest sisse ostetud.

Päris kindlasti toob sellise kaliibriga uurimiskompleks Hiina teadlastele edaspidi hulgaliselt esimese järgu avastusi, mis inimkonna seniseid arusaamu avakosmose ja universumi ehitusest ja olemusest täiustavad.

Hiina mehitatud kosmoselennud kosmosejaama

Hiina esimene kosmosejaama moodul kaalub umbes 8,5 tonni ning on ilma päikesepaneelide väljasirutamiseta mõõtmetega 10,4m x 3,4m. See saadeti 2011. aastal 340 km kõrgusele orbiidile, kaldenurgaga ekvaatori suhtes 42,77 kraadi. Jaamas on 15 m3 survestatud pinda ning see pidi algselt orbiidile jääma kaheks aastaks. Esimene jaama külaskäik oli automaatjaama poolt sooritatud dokkimine 2011 aastal. Seejärel külastas Tiangong-1 jaama kahel järgneval aastal kaks kolmeliikmelist meeskonda. 2017. aastal on jaama oodata esimest kaubalaeva. 2020. aastateks on jaama planeeritud püsiasustus, mis vajab pidevat varustamist elamiseks vajalikuga. Samuti vajavad madalatel orbiitidel tiirlevad kosmosejaamad ka pidevalt kütust, et oma orbitaalkiirust (ja sellest tulenevalt ka orbiidi kõrgust) Maa suhtes tõsta.

Kunstniku visualisatsioon Hiina ühe mooduliga kosmosejaamas Tiangong 1 (hiina k. Tempel ) orbiidil. CNSA

Olgu lood Hiina riiklike kosmoseabitsioonidega nii nagu nad on, kuid ühte võib käesoleva loo autor omast kogemusest kinnitada, olles õppinud mitme Hiina kursusekaaslasega koos terve aasta Prantsusmaal ühel kursusel. Hiina noored on täpselt sama vahvad kui noored igalt teiselt maalt - enamasti väga kohusetundlikud, töökad ning äärmiselt meeldivad seltskonnakaaslased, kellele meeldib samuti rahvusvaheline koostöö ning ühised ettevõtmised põnevate projektide kallal. Päris kindlasti annab koostöö Hiina kosmosevaldkonna organisatsioonidega väga palju väärtuslikku kõikidele osalevatele pooltele.

Allikad:
www.cnsa.gov.cn
www.space.com
http://www.universetoday.com/127451/china-to-relocate-thousands-for-worlds-largest-radio-telescope/
http://historicspacecraft.com/Archives.html
https://en.wikipedia.org/wiki/Five_hundred_meter_Aperture_Spherical_Telescope
https://en.wikipedia.org/wiki/Chinese_space_program
https://en.wikipedia.org/wiki/Long_March_(rocket_family)